1.
Rahvarinde roll Eesti taasiseseivumisprotsessis.

2. Mida tähendavad mõisted "glasnost" ja "perestroika"?

1) Rahvarinne loodi 1988. a. rahva omaalgatusliku organisatsioonina, mille etteotsa tõusis Edgar Savisaar.
Rahvarinne koondas endasse vabameelseid poliitikuid ja kultuuritegelasi, kes otseselt ei nõudnud.
Eesti välja astumist NSV Liidust, taotledes pigem Eestile autonoomia staatuse.
Rahvarinde poliitiline hoiak oli veidi tagasihoidlikum kui radikaalselt meelestatud Eesti Muinsuskaitse Seltsi poliitikutel, kellest paljud astusid hiljem Isamaaliitu.
Rahvarinne tekkis ka vastukaaluks impeeriumimeelselt ja peamiselt muulastest koosnevale Interliikumisel.
Rahvarinnet toetas uuendus ja vabameelselt meelestatud Eesti rahvas, aga Interliikumist Moskva bürokraatia lodvik ja siinne proletariaat.
Interrinne võtab aktiivselt osa ka 1988 Tallinna Lauluväljakul toimuvatest inimeste öisetel kokkusaamistel, kus lauldi isamaalisi laule ja kasutati Eesti rahvussümboolikat.
Neid öid nimetati ajaloos laulvaks revolutsiooniks, kus rahvas laulis end vabaks.
Rahvarinne püüdis EKP läbisuruda ka 1987 IME - Isemajandava Eesti programmi, mille üheks loojaks oli ka Edgar Savisaar.
EKP võttis vastu ka Rahvusrinde nõudmised kodakondsusest, eesti keelelele kui Eesti riigi keelele riikliku staatuse andmise.
Rahvusrinne tegutses küll mitte emotsionaalselt, vaid tegi läbimõeldud, hoolutud otsuseid, Rahvarinne oli ka üks nendest rühmitustest, kes võttis osa 23.
aug.
1990 Balti ketti organiseerimises.
Rahvarinne ei võtnud osa veel 24. veebruar 1990 Eesti Komitee valimistest, kuid 20.
sept.
1991 a Riigikogu ja Presidendi valimistel, sai Rahvarinde juht Edgar Savisaar peaministri koha.
Arvan, et Rahvarinde panus Eesti taasiseseisvumisprotsessis on suure kuuluga.
Mõned hindasid Savisaare tegevust reetlikuks ja Moskva-meelseks, kuid selline käitumise oli pigem hoolutletud ja ratsionaalne shokegija.
Sest ometi ka Rahvarinde teeneks oli ka see, et Eesti taasiseseisvumine möödus rahva jaoks veretult.

2) "Glasnost" - avalikustamine ja "perestroika" ehk uuendamine on kaks terminit, mis käisid 1985. a. NSV Liidus võimule tulnud esimese ja viimase NSV Liidu presidendi Mihhail Gorbatšoviga.
"Glasnost" tähendust, seda et hakati avalikult rääkima staali aegses terroreziimist, küüsitamistest, repressioonidest ning ka NSV Liidu varjatud poliitikast.
Ajakirjandus sai rohkem mõtte- ja sõnavabadust.
"Perestroika" tähendas NSV Liidu poliitika liberaalsemaks muutmist, rahvale lähedasemaks, majanduses tähendus see uut moodi mõtlemise (ühistud, kooperatiivid).
Kõiki neid meetmeid võttis Gorbatšov selleks, et niigi pankrotistuvat ja mõrenevat NSV Liitu kuidagi veel päästa, kuid kriis oli niivõrd süvenenud, et NSV Liidul polnud muud võimalust kui ksoteh.
Kõiki "perestroika" ja "glasnostiga" käsikäes käivaid protsesse sai tunda ka ENSV, kus need protsessid ja Gorbtšov valitud poliitika suud viisid Eesti Vabariigi tekkeni.