1.
Muutused ja muudatused taasiseseisvunud Eesti majanduselus.

2. Inerrinde roll eesti taasiseseisvumisprotsessis   1. Eesti ametlik taasiseseisvumine toimus 20.
08.
91.
Sellel etapil oli Eesti majanduse ja üldine elutase väga madal.
Seoses NSV Liidus läbi viidud uuendamisega, pidurdasid kõik Eesti NSV elusfäärid oma arengu.
Hakkasid ilmuma mõtted taasiseseisvumisest ning majanduse arengust keegi ei hoolitsenud.
Samuti sai kannatada NSV Liidu majandus juhtkonna ebakindla poliitika tõttu.
Pärast iseseisvumise taastamist hakkas uus valitsus läbi viima majandusreforme.

Esiteks, 1991.
a toimus maareform.
Selle käigus olid tagastatud kõik NSV Liidu ajal ära võetud maavarad ja korterid endistele omanikele.
Isegi üsna kauged sugulased said kätte kinnisvarasid.
Selle kõrvalt toimus väga edukalt erastamine, mis tähendas suurima osa aktsiaid koondumist ühele omanikule riigi poolt saadud kollaste kaartide abil.
Paljud inimesed kellel olid probleemid elamispaigadega, said neid lahendada.
Halvema olukorda sattusid nn "kohtulikud üürinikud".
1992.
a oli läbi viidud raha reform.
Eesti sai oma valuuta - eesti kroon, mis oli seotud Saksa margaga.
Sellega kaasnesid suured probleemid inimestel, kes ei jõudnud vana raha uue peale vahetada ja kaotasid oma hoiusi.
Kindel rahapoliitika tõi endaga kaasa samuti segadust panganduses, ainult mõne aja pärast valitsusel õnnestus seda lahendada.

Oli samuti loodud EV iseseisev eelarve, mis võimaldas mitte sõltuda ENS Liidust.

Kiire majanduse arengu pärast hakkasid bankrotti minema väikesed ettevõtted.
Riik ei takistanud seda.
Varsti oli Eesti iseenda majandanud 65%.

1990-te algusel oli sõlmitud leping Euroopaga vaba kaubandusest.
Hakkas arenema eksport.
Eesti sai Euroopa nõukogu täisliikmeks 1994. aastal.

Eesti arenes kõige kiiremini teiste iseseisvuse saanud riikide võrreldes tänu välisinvesteeringutele.
Ühele Eesti elanikule oli antud suurem rahasumma aastas, kui nt Läti või Leedu elanikule.
Läände suunatud majandus oli tõhus ning varsti kõik elu -ja majandussfäärid hakkasid töötama.

2. Interrinne liikumine sai alguse 1988. aastal.
Selle põhieesmärgiks oli impeeriumi NSVL lammutamise peatamine ja eesti natsionalismile vastuseis.
Interrinne oli oppositsioonis EKP ja Rahvarindega.
Selle tähtsamaks tegelaseks oli Kellam.
Interrinne liikmed korraldasid meeleavaldusi ja streike, et takistada Rahvarinde tegevust.
Interrinne sees tegutsesid samuti NSV Liidu KGB liikmed, kelle tegevus oli suunatud sellele, et takistada Eesti taasiseseisvumist.
Minu meelest, polnud Interrinde roll kuidagi suur, see lihtsalt tegi rahvarinde tegevusele takistusi.