1.
Missugused majanduslikud-kultuurilised tegurid andsid 1970ndatel põhjust Eesti NSVI tunda end NSVL "lähisvälismaana"?

2. L. Laiuse mängufilm "Libahunt" - kas Teie arvates ajaloodokument või ühiskonnakriitika?
Miks?

1. Majanduslikud:   turism.

Ehitati Viru hotell, Soome turistide jaoks valuutapoed, kust võis osta      välismaiseid kaupu; Uku poed - käsitöö ja suveniirid.
Turistid omakorda      tõid sisse välismaa kaupu, mida meilt kohapeal osteti.
eksport.

"Kalevi" kommivabrik jt.
eksportisid oma toodangut läände, N. LiituTurism      soodustas igasuguse pudi-padi tootmist, nt Norra märgid.
See suurendas oma      elanikkonna sissetulekut.
võimalus      osta tooteid järelmaksuga; luksuskaubad (köögitehnika, mööbel), mida sai      erisoodustuse alusel.
Tuusikud kultuurilised:Soome      TV Tallinna ümbruses.
Sealt vaadati, kuidas elatakse kapitalismi      tingimustes ja õpiti.
ETV      mängis suurt rolli kultuurielus  v     reklaamisaated, mis tutvustasid uusi tooteid ja mida mujal N. Liidus ei olnud ("Reklaamiklubi", firma "Eesti reklaamfilm")  v     laulukonkursid Entel-Tentel (lastele), Kaks takti ette (noortele)  v     levimuusikasaade "Horoskoop", kus lasti ka välismaiseid hitte, mida vaatajad hindasid.

v     lastesaated (nukulavastused: hunt Kriimsilm, Tipp ja Täpp jt.), kuhu lapsed said ise kirju saata.
v     telekoolid, televiktoriinid  raadiosaated      - "Ameerika Hääl"kirjandus.

Esimene koomiks N. Liidus ilmus Eestis ("Piilupart Donald... ").Soome      keelest tõlgitud "Avameelselt abielust" (tsenseeritud kujul)laulupeotraditsiooni      jätkamine ja rahvalike laulude esitamine tsensuuri kiuste.
Üldine      rahvustunnetus ja protestivaim, mille tõttu venestuspoliitika ei õnnestunud.

Rohkem võeti üle läänekultuuri.

2. "Libahunt" on minu meelest nii ajaloodokument kui ühiskonnakriitika.
Ühelt poolt nõiaprotsessid on ajalooline sündmus, samuti kajastub eesti talurahva eluolu.
Teiselt poolt kritiseerib "Libahunt" inimest, tema loodud keskkonda, süsteemi, suhtumist.
Piisab ühestainsast vihaga öeldud sõnast, et teine inimene hävitada.
Inimeste pime viha ja hirm kõige erineva, teistsuguse vastu paneb neid mõtlematult käituma.
Samas ka inimesed naudivad teise inimese õnnetust, mahategemist, hävitamist, kui see neile endile südamerahu tagasi annab ja paremasse valgusesse seab.
Filmis tuleb selgesti välja eestlaste igiomane kadedus ja viha, aga samas ka kokkukuuluvustunne, mis puutub teistsugusesse ja võõrasse.
Viimane on minu meelest positiivne omadus, kui see ei vii äärmuslike abinõudeni võõrast lahti saamiseks.
Praeguses ühiskonnas sellist eestlaste kokkukuuluvust enam silma ei paista nagu nõukogude ajal või taasiseseisvumise lootuses.