1.
Kultuurielu 1970ndate Eesti NSVs 2. "Valgus Koordis" kui sotsialistliku realismi "musternäidis"   1) 1968 a sündmused Tšehhoslovaakias mõjusid kõikide väikede NSV-Liidu riikide staatust.
Hakkas tasapisi levima diktatuuri süvenemine kõikides valdkondades.
Loomulikult kajastus see ka kultuurielus.
Kehtestati tsensuuri.
Kultuuritegelaste vahel hakkas levima pessimis ja väljapääsmatuse tunne.
Sai selgeks, et elu ilma diktaadita on võimatu.
Üheks näidiseks võib tuua 1968.
a nn Tartu sügist - üürituse, kus said kokku noored kultuuritegelased.
Nüüdsest alates oli võimalik saada lavakeelu ka süütu tegude eest.
Tartu ülikooli rektoriks oli määratud A. Kroop, kellel tegelikult ei olnud vastavat haridust ja kes oli varem tavaline madrus.
Nomenklatuuri pääsesid ainult Nõukogudele lojaalsed inimesed.

Seda perioodi tuntakse kui seisaku aega.
Kuid siiski ei saa öelda, et sellel ajal kultuur ei arenenud.
Vastupidi üldine kujutava- ja helikunsti tase oli ikkagi stabiilne ja kõrge.
Sama käib ka kirjanduse kohta.
Kui 1960ndates kirjutati rohkem luule, siis 1970ndates sai populaarseks proosa.
Siin tuleb kindlasti nimetada selliseid autoreid nagu need olid M. Traat ja J. Kroos.
Pöörati suur tähelepanu rahvusliku ajaloo vastu.
Ka teater ja kino töötasid endiselt.
Teatris käis palju inimesi, eriti eestlasi.
Olid väga populaarsed J. Toomingu, Ü. Vilimaa ja Murdmaa lavastused.
Eesti kino lavastajad debuteerisid juba 1960.
ndates - L. Laius, Müür ja K. Kiisk.
Kino režissöörina töötas K. Komissarov /"Valge laev", "Metskapten"/ Kinos aga rohkem käisid muulased.

Tollal oli väga populaarne televisioon.
Eriti meelelahutuslikud saaded ja televiktoriinid.
/"Horoskoop", "kaks takti ette" jne/.
Põhja-Eestis vaadeti ka Soome televisiooni, kuigi muulased ei uskunud, et selline elu on võimalik ja arvasid, et see on lihtsalt propaganda.

Vaatamata sellele püüti siiski sidet hoida lääne kultuuriareaaliga, kuigi see muutus üsna keeruliseks asjaks.
Aktiviseerusid dissidendid.
/"40 kiri" - pravdale/  Ka muusikas toimusid teatud muutused.
Aga džässifestivalid olid endiselt populaarsed.

Pärast Brežnevi surma võimule tuli Andropov ja 1983.
a-st alates saab rääkida juba täielikusest stagnaperioodist.

2) Sotsialistliku realismi ülesandeks oli ülistada hakkama tekkinud olukorda.
Kõik pidid mõtlema, et elu areneb demokraatlikul viisil.
Optimistlik konflikt seisnes hea ja parema vahel.
Kehtis range tsensuur.
Kõik elu peegeldavad valdkonnad - kirjandus, kino, muusika ja teatri lavastused pidid vastama sotsialistlikule mudelile.
Kino "Valgus Koordis" ongi selle näidiseks.
Eestlased aga seda filmi eriti ei vaadanud, sest teadsid, et kõik, mis seal näidatakse oli tegelikult üks välja mõeldis.
Aga kuna ma ise pole seda filmi näinud, siis mul on väga raske seda komenteerima.
(vähemalt aus... )