Eestlaste muinasusundi      üldiseloomustusMis on alepõllundus?

1. Muistsed eestlased uskusid, et nende surnud elasid edasi ja kaitsesid elavaid.
Selleks, et mitte surnute pahameelt ära teenida, ohverdasid nad neile verd, liha, hõbemünte jms.
tähtsamatel puhkudel loomi ja isegi inimesi: (nt ostsid orja ja ohverdasid ta selleks, et teised hõimud ei tuleks nende alasid rüüstama).

Ohverduspaika nim hiieks.
Ohverdusega kaasnesid omad kombed, mis meeste ja naiste puhul olid erinevad.
Samuti olid erinevad asjad, mida ohverdati, olenevalt sellest, kas tegu oli surnud mehe (nt.relvad) või naisega (nt kudumisvardad ja lõng).

Usuti loodusesse ja looduse väesse.

Jumalaks oli taara (mõnel pool Tooru - jumal oli sama, kuid nimi erinev.
See aga, et nimi erinev oli, tekitas tülisid!
), päris OMA jumalani aga ei jõutud.

Samuti usuti maagiasse.
"Külades" elas tark, kes ennustas ja ravis ning teda austati.

Surnud kas maeti või põletati.

Matmiskombed erinesid piirkonniti.
Mõned uskusid, et kui matta, siis ei saa surnud inimene rahu, põletamisega aga seda ei pidanud kaasnema.
Olenemata sellest, kas maeti või põletati, anti kaasa teise ilma seal vajaminevat.

Meestega maeti või põletati tema sõjariistu.
Tihti ütlesid surevad inimesed, mida nad tahtsid, et nendele kaasa pandaks.
Rikkamatele pandi kaasa muidugi rohkem kui vaesematele.
Nn peied kestsid mitu päeva; Söödi rikkalikult.
Tihti lõppesid matused sellega, et tuli minna järgmistele matustele, sest mindi riidu ja see lõppes ühe poole surmaga.
Eestlased pidasid oluliseks "veretasu".
See tähendas, et kui keegi kellegi tappis, siis tapetu omaksed tapsid tapja.
See tõi tihti kaasa mõne suguseltsi välja suremise.
Metsast ei võtnud eestlased midagi küsimata.
Nad teadsid, et ka eluta loodus elab ning puu raiumine tähendas puu surma.
Selle pärast nad küsisid puu käest, kas nad võivad ta maha raiuda.
Slaavlastega kokku puutudes tutvuti "risti" - sümboliga, mis tähendas surma.
Risti hakati hiljem kujutama hauakividel just selle "surma" tähenduse pärast.
Eestlased pidasid allikavett ravivaks.
Mindi allikale ja visati vette hõbedat (hõbe münte või isegi ehteid).

Selle veega pesti ning sel moel arvati haigustest lahti saavat.
Allikaveega näo pesemisega loodeti säilitada oma noorust ning parandada nägemist.

Pühaks puuks oli tamm - hiis.

Tammikus ohverdati ning otsiti meelerahu.
Tammik oli püha paik nagu tänapäeval kristlastel kirik.

2. Alepõllunduseks nimetatakse seda, kui mets raiutakse maha, maa põletatakse ja selle alal hakatakse tegelema põllumajandusega, ehk metsaalast põllumaa tegemine.