1.
Eestlaste muinasusundi üldiseloomustus 2. Mis on alepõllundus?

1) kõige pealt austati surnuid inimesi, nendest ei tohtinud rääkida halvasti.
13saj.
tuli põletusmatused.
Matuste ajal inimesed on ohverdanud ube ja herneid.
On maetud ka koos inimesega ehted, tööriistad, varandus.
Lõuna-Eestis maeti inimesi liivakääpadesse.
Inimesi maeti ka kivikalmedesse.
Kivikalmed on leitud ka Eestis.
Inimest ei maetud maa alla vaid pandi ümber teda kive.

Siiamaani on jäänud usk millesegi.
Näiteks: kirikus juuakse allikavett (puhasvesi) Usuti, et allikavesi parandab silmanägemise.
Ristist on saanud kiriku sümbol, kannatuse sümbol.
Sellest on saanud ka surmasümbol.
Tänapäeva kalmistul võib näha palju haudasi mille peal on rist.
Lõuna-Eestist hakksid tulema rändmungad, nad rääkisid inimestele usundist ja millesse usuvad inimesed teistes kohtades.
Inimesed ususid ka sellesse, et loodus elab samat moodi nagu nemad, et loodusel on hing.
Mõnedel oli usk maagiasse.

2) Algul rajuti mets maha, siis põletati see maa ja peale seda tehti sinna põld - see ongi alepõllundus.
Nende põlludel sai kasvatada vilja: oder, nisu, lina, kanep, hirss, tuder - väärtuslik õlitaim.