Essee.

Eelmisel nädalal ma vaatasin filmi, mis oli minu jaoks ebatavaline ,,Minu Leninid".
Ühelt poolt oli see ajalooline, aga teiselt poolt komöödiline film iroonia elementidega.
Peategelaseks oli Aleksander Kesküla - noor 1905. aasta revolutsionäär, kelle eesmärgiks oli purustatud Venemaa asemele ehitada Suur-Eesti, aga selleks oli tal vaja, et Lenin sõlmiks Saksamaaga lepingu, et Eestimaa saaks iseseisvaks.
Sellest küljest oli Lenin kasulik, siit tuleks temast toetust oodata.

Ja siis igaks juhuks otsustab Kesküla teha Lenini teisikuid ja otsib inimesi sarnase välimusega, et Leninit asendada, et näidata Lenini võimalust täita oma ülesandeid rahva ees.
Lenin juhtis bolševikute liikumist, mis aga pärast muutus mitte ainult Venemaa, aga kogu maailma jaoks katastroofiliseks, bolševikute eesmärgiks oli vägivald ja filmis ka näidatakse, et bolševikute võimule tulek tähendab nulli nii täna, kui ka homme.
Minu arvates muuta kogu maailm kommunistlikuks ei olnud nii hea idee, sest Venemaa ei tunnistanud teised ideed, kui kommunistlik partei ja kohe keelas teised poliitilised parteid.

Aga kellest mul oli tõesti kahju oli Lenin, selles filmis režissöör pilkas temast, näitas tema harjumusi, rääkimist, minu meelest oli Lenin palju teinud Venemaa jaoks, loomulikult kommunistlik liikumine oli halb sellest küljest, et inimesi saadeti Siberisse, kujunesid vagivalla laagrid, aga teisest küljest kommunistlik liikumine avaldas inimeste südas tuleviku lootust, sest bolševikute loosungiks oli ,,Leib", ,,Maa" ja ,,Rahu", arenes majandus, maa natsionaliseerimine, see kõik ju oli venelaste jaoks uus ja tähtis, mida enne ei olnud.

Lenin oli meie ajaloos väga tähtis isik, sest ta sai teha nii, et inimesed usaldasid teda.

Teiseks tähtsamaks tegelaseks oli Aleksander Kesküla, kelle eesmärgidest ei saanud ma päris aru, ühest küljest tahtis ta saavutada Eesti iseseisvust aga ikkagi ei teinud seda, teisest küljest oli poliitika tema jaoks ebaoluline, sest ta oli abiellunud ja tal oli üks laps.
Ja oli väga imelik, mida Kesküla tõesti tahtis, ta oli kaval inimene ja teadis, mida ta teeb, lõpus aga ta ei saavutanudki mitte midagi.

Lõpuks tahaksin ka öelda, et Lenin lõpus suri ja minu meelest põhjuseks oli tema ebakindel seisund ebakindlas maailmas.
Teda ei tundnud ära mitte Nadja, mitte ühtegi inimene, mul oli kahju Leninist, sest ei ole mitte midagi jubedat, kui sind keegi ei tunne, et ei usu, et see oled just sina.

Selle filmi vaadates sain ma aru kui kriitiliseks saab olla elu, kui rahvas pöörab sinu ees oma selja ja Kesküla idee teha vangijatest Lenineid oli tühi idee, sest ta ei saavutanud sellega mitte midagi ja lõpuks ise põgenes Hispaaniasse ja elas seal elu lõpuni.