Minu Leninid    Loomulikult oli huvitav jälgida kuidas eestlased on läänelikku elu kujutanud.
Kuna nägin filmi esimest korda, siis seda mõista polnud sugugi kerge.
Põhjuseks arvatavasti ajastu võõrus ja ka vähene ajaloo tundmine.
Muidu oli täitsa humoorikas ja seiklusrikas ajalooline film.
Võibolla  pisut huvitavgi.
Mis siis mulle meeldis selle Hardi Volmeri kunstiteose juures?
Kõigepealt see, et osades olid tuntud eestlased.

Näiteks pole ma veel varem filmi ekraanil Dj Elektrat näinud (Üksküla abikaasa).
Ka üldilme oli palju rõõmsam ja kirevam.
Ei kujutatud halli ja räpast maaelu.
Kritiseerida võiks võibolla seda, et suurtele massidele see film vast mõeldud ei ole, sest palju on ühelt teemalt teisele hüppamisi, sageli tuleb ka ridade vahelt lugeda või tausta tunda, et filmist mingit naudingut leida.
Arvan et noortel on kindlasti raskem aru saada ja mõtet tabada kui nende vanematel.
Ometigi lugesin ühest vanast filmitudvustusest, et teosele loodeti suurt müügiedu ka välismaal.

Huvitav oli see, et eestlast kujutati hoopis teistsugusena kui mina harjunud olen.
Mitte niivõrd kangekaelse, jonnaka ja kinnisena kuivõrd lõbusa, seiklushimulise ja optimistlikuna.

Ka intiimstseenid tulid mulle üllatusena.
Aga samas, mille üle siin imestada.
Kuna tegevus ei toimunud Eestis, siis ei oleks tohtinud see film ju väga eestipärane ollagi.

Aga kindlasti ka mitte päris läänelik.
Pigem selline segu, ehk eestlaste kujutus sellest, milline võis elu kunagi olla.

Põnevust tekitas see teisikute jant.
Üks teisikutest oli hulluksläinud elektrik, üks sarimõrtsukas, üks joomise pärast kloostrist välja heidetud munk, kes hävitab kirikuid ja üks süfiliitik - päris karm seltskond.
Ja üks on neist veel igas mõttes parem, kui päris Lenin ise - nii poliitiku kui ka abikaasana.
Nende võltsleninite otsimine, koolitamine ja käiku laskmine oligi, mis filmi minu arvates komöödiaks tegid.
Aeg-ajalt ajas ainult segadusse, kes oli kes ja milline neist see õige Lenin on.

Kesküla ise mõjus tõelise kangelase ja patrioodina.
Lugesin tema kohta, et võibolla on Kesküla üks suurim Eesti päritolu poliitik läbi aegade, kelle unistuseks oli Suur-Eesti riigi loomine ja Venemaa impeeriumi - ürituse hävitamine.
See kuidas ta Saksamaa ja Venemaa vahelist pusklemist Eesti huvides ära kasutas näitab, et ta polnud vaid unistaja, vaid pani mängu kõik, et oma unistusi täide viia.
Kas Kesküla ka tegelikult selline oli, nagu filmis kujutati, seda ma ei tea.
Arvata on, et ei olnud, kuid minu kujutluses hakkab Saaremäe väljamängitud tegelaskuju kindlasti mõjutama nägemust tegelikust Aleksander Keskülast.
Võibolla häiris natukene ka see jäigalt pähetuubitud saksakeelne tekst - monotoonne, ilma emotsioonideta.
Päris nii need sakslased vast ei räägi, aga seegi pole päriselt nii oluline.
Ka eesti keel poleks sobinud sinna filmi päris hästi ma arvan, kuid õiget välismaalaste muljet nad ka ei jätnud.

See film pole midagi sellist, mis eestlaste südameid liigutaks, kuid ometigi hea näide sellest, eriti noortele, kui kangeid ja hakkajaid mehi meie riigis kunagi on olnud.