Essee teema: Albert Kivikase romaan "Nimed marmortahvlil".

Esiteks ma tahaksin natuke jutustada selle teose ajaloost ja süžeest.

Esmakordselt1935. aastal ajalehe Uus Eesti joonealusena ilmus Albert Kivikase (1898-1978) romaani "Nimed marmortahvlil" esimene osa, mille baasil ongi tehtud kiiresti ülikuulsaks osutunud film, meetus väga populaarseks.
Juba järgmisel aastal võis romaani näha ka eraldi raamatuna.
Filmi aluseks on romaani esimene väljaanne, mis on autori poolt redigeeritu.
Valitseb arusaam, et raamatu 1942. aastal ilmunud trükk on tegelikult Saksa okupatsioonivõimude poolt kärbitud.

Romaani tegevusajaks on Vabadussõda ja tegelasteks Tartu gümnasistid, kes oma kõhklustest ja klassivahedest üle saades lähevad rahvusriiki kaitsma.
Kahjuks on vabadusel kõrge hind.
Kas nad saavad tasuks armastuse, oma isamaa, või jäävad neist mälestuseks vaid nimed marmortahvlil - sellest on see lugu.

Peategelaseks võib pidada igaüht kangelastest, nii suur on nende isiklik panus sõtta.
Kuid esiplaanile võib siiski tõsta Ahase, kelle saatus ja armastus oli tihedalt seotud antud Vabadussõja perioodiga.
Tahaks öelda, et "Nimed marmortahvlil" kuulub Eesti elu kõige enam mõjutanud raamatute hulka.

Romaani 1948. aastal ilmunud teise osa sündmused toimuvad vabadussõjaaegses Tartus, kuhu Ahas haavadest paranemise järel jääb staabikirjutajana teenima.

Lahingud ja sõda jõuavad lugejani Ahase sõprade kirjade kaudu.
Ahas asub ülikooli, ta liitub boheemkonnaga ning temast saab kirjanik.
Teine köide on peamiselt 1919. aasta kultuuri- ja poliitikaelu kajastus.
See teeb teose huvitavaks, kuid sündmuste kroonikali edasiandmine toob kaasa stiililise ühekülgsuse.

Film "Nimed marmortahvlil" on Albert Kivikase samanimelise romaani esimesel osal põhinev mängufilm.
Eriti vajalik ja päevakohane on film tänapäeval, kui Eestisid on mitu ja sotsiaalne ebavõrdsus on jõudsalt kasvamas.
Minu arvates, rahvuslikule kultuurile on väga oluline, kui seesuguse raamatu põhjal tehtud korralik kinotükk tõstab rahva ühtsustunnet.
See mängufilm sunnib inimesi vabaduse hinna üle mõtlema ning austama neid, kes püüdsid kinkida vabariigile iseseisvust.
Kõik peavad meeles pidama kangelasi, kes surid oma Kodumaa eesti.

Isegi vaatamata sellele, et nad ei saavutanud oma eesmärki.
Ühtsuse tunne on väga tähtis meie ajal.
Eriti oluline on see, et filmis jutt on just Vabadussõjast, sõjast, mille tagajärjest sõltus terve rahva tulevik saatus.
See ei olnud mitte territooriumi laiendamise nimel valla päästatud  sõda, vaid katse oma Kodumaad vaenlase eest kaitsta.
Sõja käigus valitses rahva hulgas pessimistlik ja eesti kaitseväe võimetes kahtlev meeleolu.
Inimesed mõtlesid, et las neid kaitsevad teised riigid, kes neist huvitatud on.
Sõjategevuse vastu oli ka osa roogi juhtivtegelastest, mis omakorda avaldas mõju kogu rahvale.
Ainult vabatahtlikud ei lasknud hävitada kõige olulisemat -  eestluse teadvust ja tungi iseseisvusele, mis järgnenud iseseisvusaastatel juurdusid eestlase hinge.

Tore, et leidus inimesi, kes vedasid aastaid vindunud projekti käima, leidsid raha, kaasrahastajad, lavastaja, näitlejad.
Ja film saigi valmis: prominendid käisid ja kiitsid, et ikkagi eesti filmi kohta on see päris hea tükk.
Minu arvates, film on rohkem kui "päris hea tükk".
See ei ole mitte banaalne romantiline lugu eesti noortest, vaid hingepõhjani liigutav draama noortest kangelastest, kes vabatahtlikult lähevad Vabadussõtta ja sõdurite kõrval asuvad Kodumaa nimel võitlusse.
Kaitstes oma  maad ja aateid.
Pärast filmi vaatamist tekkib vaatajal niisugune tunne, et ta ise elas tol raskel ajal, sõdis koos peategelastega, elas kõik sõjahirmud üle ja just tema sõbrad hukkusid vaenlase kuulide all.
Minu arvates see tähendab, et film tuli välja realistlikuks ja väga põnevaks.
Ma ei oodanudki seda filmist, mis on loodud ajalooromaani põhjal.
Ausalt öeldes, ma ei ole originaali lugenud, kuid film jättis mulle unustamatu mulje.
Tihti juhtub nii, et mingit filmi vaadates hakkab inimene kaasa elama tegelastega.
Minuga see juhtub väga harva, aga "Nimed marmortahvlil" sundis mind peaaegu nutma Ja mul tekkis soov lugeda romaani.
Ma arvan, et see on režissööri täisedu.
Kohe tekkib huvi, mis filmi peategelastest hiljem edasi sai.
Loodan, et varsti on meil võimalus jälle nendega kokku saada.