Nimed marmortahvlil  Essee       27.
02.
2003    Mulle esilinastunud samanimelise romaani põhjal valminud filmi "Nimed marmortahvlil" lavastajaks oli üks meie parimaid teatrilavastajaid Elmo Nüganen, võib-olla seetõttu olid ootused filmi vaatama minnes ülearu suured.
Omajagu aitas sellele kaasa meediakära ja üleskiitmine juba enne filmi valmimust.
Peale esilinastust kiideti ühelt poolt taevani, teiselt poolt aga levis jutt "Eesti kohta päris heast filmist".
Sellest viimasest väitest ei ole ma suutnud siiani aru saada - kas eestlased teevad siis niivõrd viletsaid filme?
Hea küll, viimasel ajal on meie filmitööstus tõesti vinduma jäänud.
Igal juhul peab kõiges ise veenduma, e arvamust avaldada.
Nii jõudsin ma kinno juba enne, kui see kohustuslikuks sai.

Sündmused, millest raamat ja film "Nimed marmortahvlil" jutustavad, leiavad aset Eesti Vabadussõja päevil 1918-1920.
Et filmi täielikult mõista, peab teadma tolleaegset ühiskonnakorraldust ja ajalugu.
Romaan iseloomustab kõiki neid tegureid põhjalikult, mis on omakorda filmi suurimpuudus - sündmuste põhjuseid ja osaliste tausta on väga raske välja tuua.
Seetõttu on filmisüžee taandunud inimestele ja nendevahelistele suhetele sõjakeerises, andes vähe aimu tegelikest pingetest ja lõhestatusest, mis ühiskonnas tollal valitsesid.

Osatäitjate kohta ma ütlen täie veendumusega - on teatrinäitlejaid ja kinonäitlejaid.
Mõni inimene sobib paremini teatrilavale, teine filmi.
Eeskätt saan ma võrrelda peaosatäitja Priit Võigemasti (Henn Ahas) tööd teatrilaval ja kinolinal.
Filmis jäi puudu mingi seletamatu sära või inimlikkus, tunded.
Just emotsioone oleks rohkem oodanud - Kivikase Ahas oli hinges kahekskistud noormees, täis südamevalu ja muret venna ja kodumaa pärast ning viha Punaarmee vägivalla vastu.
Minu meelest ei mänginud Võigemast seda välja.
Võib-olla on asi ka selles, et enamus näitlejaid filmis on alles noored ja kogenematud, ent häiris muuhulgas ka nende võime oma jutt justkui paberilt maha vuristada.
Jäi ebaloomulik mulje.

Arusaadav on, et niivõrd pikka ja sisutihedat raamatut ei saagi sõna-sõnalt stsenaariumiks ümber kirjutada, aga minu jaoks jäi filmisüžee kohati arusaamatus, hüples ühelt stseenilt teisele ega andnud mingeid vihjedki sündmuste põhjuste kohta.
Näiteks Marta kui Ahase sümpaatia väljailmumine ja kadumise.
Kuhu ta sealt täiesti lagedalt lahinguväljalt haihtus või kuidas ta oma talust, kust Ahas lahkus, järsku vaenlase kätte sattus ja juba enne Ahast mõisahoovi jõudis, kui näha oli ainult üks liigeldav tee?
Või siis Ahase lahkumine mõisast eelnevalt ülemaga kokku leppimata, mille eest võib inimese tembeldada desertööriks.
Soomlast kehastanud Jaan Tätte roll jäi mulle samuti mõistmatuks.
Üldse oleks pidanud rolle rohkem lahti mõtestama, neid lähemalt tutvustama, et nende osa tegevuses muutuks arusaadavamaks.

Pettumust valmistas ka filmi lõpp.
Miks kujutati noori kangelasi järsku idiootidena, kes ilmsest rongivaritsusest hoolimata kõik koos metsa alla urineerima jooksevad?

Kui romaani lõpp näitas neid poisse tõeliste kangelastena, kes andsid oma elu kodumaa eest, siis filmi lõpp iseloomustas neid kui pea kaotanud nolke, kes eufoorias lollusi tegema hakkasid.
Kas see mitte ie labastanud kogu patriotismiideed, millel film tundub põhinevat?

Lühidalt peategelastest, kes annavad ülevaate Vabadussõjaaegsest ühiskonnast, selle lõhestatusest ja pingetest erinevate klasside vahel.

Käärmer esindab kommunistlikku ideoloogiat, usub Eesti ja kogu maailma kapitalistlikust ikkest vabastamisse Punaarmee abiga.
Eesti rahva hukk ülemaiilmse rahu ja klassivõitluse nimel oleks kangelaslik ja väärt ohver.
Ainuõige viis sotsialismi maksma panna on vägivaldne pealetung.
Käsper esindab kodanlikku ühiskonda, marrahvuslikku liikumist, mille eesmärk on iseseisev Eesti Vabariik.

Pooldaks asjade rahumeelset käiku, kuid kommunistide pealetungi tõtu osutub see võimatuks.
Näeb selgelt kommunismiidee utoopilisust ja Venemaa peaeesmärki okupeerida Eesti.
Ahas esindab soovi leida kuldne kesktee kahe radikaalse liikumise vahel.
Mõlemas ideoloogias on nii plusse kui ka miinuseid, mis takistavad poole valimist.
Ühest küljest tundub, et kodanlusel on soov kaitsta vabariigi väljakuulutamisega pigem oma vara kui teenida eesti rahva huvi, teisest küljest töölisklassi vabastamise tähe all sissetungiv kommunistlik Venemaa.
Rahvusluse ja sotsialismi liit tundub olevat utoopiline unistus.
Tema ise kuulub samuti töölisklassihulka, tema vanem vend on seotud kommunistidega, kuid samas leiab ta, et eestlased peavad jääma iseseisvaks.
Südame ja mõistuse vastuolu teeb otsustamise eriti raskeks, seetõttu jääb ta äraootavale seisukohale.
Minu meelest ainuke tegelane, kes ei lase kirgedel pea kohal kokku lüüa ning säilitab terve mõistuse lõpuni.

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et kui filmi eesmärk oli kassarekordite püstitamine (filmi kohustuslikuks muutmisega üldhariduskoolides) ja propaganda, siis ilmselt on eesmärk saavutatud.
Kui aga taheti näidata Eesti noorsugu Vabadussõjas, on film minu meelest läbi kukkunud.
Ma ei nimetaks filmi põhinevat Kivikase romaanil, kuigi idee võis sellest tekkida, sest romaani mõte, seal väljendatud emotsioonid ja pinged jäävad filmis tabamatuks.