Esse - retsensioon "Nimed marmortahvlil" filmi järgi.

Tänapäeva Eestis ringi vaadates jääb mulje, et inimväärikuse ainsaks mõõdupuuks on saanud raha, kusjuures paljusi ei huvita selle raha teenimise viis, vaid kogus.
Kuigi üha enam leidub ka inimesi, kes hindavad elus midagi enam, kui "kõikvõimsat dollarit".
Sellepärast pakkus ka film "Nimed marmortahvlil" midagi muud kui tavapärast kinoelamust.

Eelkõige äratas see vaieldamatult viimasel ajal enim kõneainet pakkunud linateos patriotismi tunde, sest filmis esile tõstetud noormehed esindasid selliseid eestlasi, kes enne surevad kui annavad oma maa võõra kätte tallata.
Kuid kuna filmi eesmärk ei ole ideaalse pildi loomine, vaid pigem reaalse elu peegeldamine, patriotismi tunne ei ole näidatud pimedalt üksmeelse nõusolekuna - vastupidi.
Nii mõni tegelaskuju kahtleb või lausa võitleb vaba Eesti vastu.
Eriti jäi meelde stseen koolimajas - oleks ju imelik vaadata, kuidas klassi vaimne liider teeb ettepaneku kodumaad kaitsma minna ning kõik koolivennad jooksevad end vabatahtlikuna kirja panema.

Selle asemel aga löövad noormeeste vahel kired lõkendama - kes on kohe nõus minema, kes ei taha sõjast kuuldagi, kes leiab, et vabariiki talle pole vaja, kes näeb parima variandina nõukogude vägede võitu.
Kuigi pika vaidluse ja veenmise järel otsustab enamus siiski relva haarata.
Üks õpilastest osutub aga sedavõrd "punaseks", et kõigi halvustavale pilgule ja isegi mõningasele füüsilisele mõnitamisele vaatamata otsustab asuda vastaspoolele.
Selline asjade käik on minu arvates igati reaalsem kui lihtsalt karjakesi kohe sõtta tormamine ning jätab vägagi tõsielulise mulje.
Väga inimlikult ja erapooletult on kujutatud teisitimõtlejad - selge sõnumina jääb kõlama lause, et igal inimesel on õigus oma vaadetele ja oma arvamusele.

Loomulikult ei ole patriotism ja mõttevabadus selle filmi ainsad läbivad ideed.
Suurt rõhku on pandud ka inimeste vahelistele suhetele rasketel aegadel.
Eelkõige muidugi on see kogu tegevusega läbipõimunud armastuslugu.
Kaks noort inimest, kes täiesti juhuslikult raekoja esisel platsil kohtuvad, pidid tunnistama kui suurt osa meie elus võib mängida saatus.
Ka nende edaspidised kokkusaamised on täiesti ootamatud ning mida aeg edasi, seda selgemaks saab, et vaatamata keerulisele ajale on elul nende kahega kindel plaan nad omavahel kokku viia.
Film jätab mulje, et tõelist armastust ei suuda isegi sõda mõjutada, rääkimata tühisematest asjaoludest.
Suurt rõhke filmis on pandud ka inimsuhetele kriisiolukordades.

Üheks meeldejäävamaks sündmuseks oli noormeeste käitumine esmakordsel kohtumisel vaenlasega, õigem öelda, põneva vaenlasega.
Noored sõdurid sattusid sellegipoolest paanikasse ja jooksid relvi maha jättes püssilaskudest ohutusse kaugusesse.
Nende õnneks ei põhjustanud see mõtlematu tegu suuremat kahju, sest rühmajuht oli asjalik ja külma närviga mees, kes tuli nende järgi ja korjas isegi varustuse kokku.
Loomulikult vihastas ta argpükslike kaalaste peale.

Lõpuks laabus aga kõik hästi, sest vaatamata omavahelistele ägedatele vaidlustele mõisteti, et nende oskuste juures oli see ainuvõimalik ja õige tegu ning sõda kujutab endast midagi muud.
Kuigi algul vihastati ka juhi peale, mõisteti hiljem, et tema nõudmised olid asjakohased ja suhtumist sõtta on viimane aega muuta.
Kui pinged olid taandunud, asendus eneseõigustus ja kaaslaste süüdistamine humorikate märkuste ja teine teise tögamisega.
Sellega püüti ilmselt tuju tõsta ja hetkemuresid unustada, samas ka kambavaimu parandades.

Kogu see olukord näitas, et inimesed taluvad pingeid väga erinevalt ning alati on kasuks, kui kõrval on inimene, kes suudab igas olukorras kainelt mõtelda ja ei tegutse kunagi oma esmaemotsioonide järgi.
Filmi "Nimed marmortahvlil" kohta oleks kindlasti veel paljugi öelda, sest minu meelest on see film tõesti seda väärt: kaasakiskuv, sügav mõte ning kõrgel tasemel näitlejate ja režissööri töö.
Olen kindel, et see linateos ei jätnud kedagi ükskõikseks.
Minul suutis see isegi pisara silma tuua.
Jõudes järelduseni, tahaksin öelda, et kordumatuks teevad selle filmi ennekõike A. Kivikase romaani kangelased.

Arvan, et kui ka tänapäeval leiduks selliseid julgeid ja vapraid inimesi nagu seda olid Henn Ahas, Käsper, Miljan ja teised, kelle jaoks elus esikohal on lähedaste ning kodumaa õnn ja rahu, oleks maailma inimeste elu tunduvalt lihtsam ja stabiilsem.

Me peaksime tegema kõik võimaliku selleks, et need nimed jääksid mitte ainult marmortahvlile, vaid ka meie südametesse.