Arvustus.
"Minu Leninid".

Filmi "Minu Leninid" tegevus toimub ajal, millal Saksamaa valmistas end ette tulevase sõja jaoks, Venemaal aga üsna rohkem ja rohkem kasvas võitlus tsarismi ja sotsiaaldemokraatia vahel; kino on pühendatud Aleksandrile Keskküla ning tema suure elueesmärgile ehk Eesti Suurvabariigi ülesehitamisele.

Keskküla oli noor ja haritud mees, kes mitte ainult suudas välja teenida saksavalitsuse usaldust, vaid temast sai ka "hea" V. Lennini sõber.
Tema esmaplaan oli päris hea: ta aitab Lenenile, et tema ning sotsiaaldemokraatid hakkaksid tulevikus Venemaad valitsema, selle aitamise vastu Lenin peab Eestimaale vabaduse kinkima.
Aleksender otsis välja mehi, kes särnasid bolsevikide liidriga, Lenenile aga selgitas, et see on ta elu kaitsmise jaoks.
Ta koolitas neid välja, et nende käitumine oleks Lenin omaga sarnane, Sotsiaaldemokraatide liider aitas protsessile.
Hiljem Keskküla mõistis, et bolsevik ei kavatsegi Eestimaale sõltumatuse kinkida, tema peas sündis teine plaan ning Aleksander asetas Lenini koha teisikuga nimega Vanja, Lenin uppus meres.
Pärast hakkasid Venemaad valitsema need teisikud.

Filmis mulle meeldis, kuidas autor A. Keskküla kaudu näitas tõelist patriotismi.
See sangar riskis eluga oma eesmärgi jaoks.
Ta pühendas sellele terve elu, isegi naine ja laps ei olnud talle nii olulised kui tema tugev ning omakasupüüdlematu isamaa-armastus, usk sünnimaa hea tulevikusse.
Niisuguseid kangelasi on väga vähe tänapäevases kinematograafias, praegu noorte inimeste seas patriotism ei ole nii populaarne, mõned isegi seda tunnet häbenevad.

V. Lenin näidati jõhkra, taktitundetu ning rumala joodikuna, kelle lemmikud meelelahutused olid lõbutüdrukud ning kaklused kusagil baaris.
Lõppus tema asemele tulid teisikud, nad olid endised vargad, kaltsakad, mõrtsukad ja muud ühiskonna "madalad osad".
Võib olla ma mõistsin filmi idee valesti, aga arvan, et autori jaoks Lenin oli kõikide inimpattude kehastus ning tema teisikud olidki need pahed.
Ta oli nii nõrk, et lõppuks läks segi.
Rezissööril ning Lenini mängival näitlejal õnnestus näidata tõelist hirmu, pettumust, abitust ja tähtsusetust inimese silmides ja käitumises too episoodi kaudu, kus Lenin tabab oma kohal teisiku, kelle kõik peavad tõeliseks ning temas ehk õiges Lenenis näevad teisikku, kes lihtsalt on hull.
Ei tea miks, aga see lõik jai kuidagi hingesse.

Selline on Lenin lavastaja jaoks, minu oma erineb rezissööri kangelasest.
Ma kogu aeg kujutlesin teda ette targaks ning hea haridusega meheks, kes armastas Venemaad, mitte vähem, kui A. Keskküla oma sünnimaad.
Ta oli monopolijate ülemvõimu, kapitalismi hundiseaduste, töötajate ekspluateerimise ning ühiskondliku ebavõrdsuse vastu.
See aastate välja kujunenud arvamus kunagi ei luba mulle nõustada bolsevikide ning nende liidri piltidega, mis filmiautor oma teoses näitas.
Temana joonistatud klounid kunagi ei suudaks moraalselt ega füüsiliselt revolutsiooniga Venemaal toime tulla, korralikult organizeerida seda ning suured rahvamassid enda järel liikuma panna.
Jah, nende poliitika tõepoolest ei läks lähi ilma inimsurma ning vereta, aga tool ajal riigis oli kriis ja nälg, Nikolai II ei olnud võimeline sellega läbi saama ning tema valitsuse ajal sunnade arv ei olnud vähem, kui bolsevikide juhtimisel, keegi pidi teda asendada, kui poleks seda teinud sotsiaaldemokraatid, siis saaks sellega hakkama mingi teine võim.

Mul tekkis üks küsimus, kui seda lindi vaatasin: miks keegi ei filmi midagi reaalsest tänapäevasest elust (või ta lihtsalt ei pääse eetrisse), kus ebameeldiv on vaatlema "uppuvaid luksuses" poliitikuid, kes pidevalt tõstavad endale niigi liiga suured palgad, kui samal ajal need pensionäärid, kes ära andsid oma nooruse, jõudu ning tervise Eestimaa peale, on sunnitud sorima..
pügikastides, et kuidagi kopikates välja elada, mis riig neile lahkelt eritab?
Vahepeal on isegi vastik kuulata raadiost sellest, kui tetavad, et keegi poliitikute seast varastas või mängis kasinos mingi miljoni maha, lendas puhkusele kusagile Kanaari saartele riigiraha eest jne, aga järjekordses lastehaiglas ei jatku finantsvahendeid aparaadile, mis päästaks tuhandeid laste elu.
Need on ainult mõned ühikud ebaõigluse hulgast, mis toimub praeguses.

Mõnikord mul tuleb selline mõtte, et tänapäeva kinematograafia, mis räägib Nõukogude ning bolsevikide ajast, on mõeldut selleks, et inimesed istuksid ja arutleksid , kui halb elu siis oli, ega keegi ei vaadaks, kuidas praegu asjad on.
Näljakas on see, et aastade pärast, kui võim muutub hakkavad tänapäeva elust ainult halba rääkima ning head, mis praegu enam vähem on, salajas hoidma, aga fakt jaab faktiks: pole tähtis milline poliitiline võim valitseb, ühed kogu aeg elavad teiste arvul, kõige sagedam need teised on ausad ning lihtsad töölised.
Olukord, millal kõik elaksid õnelikkult on võimalik ainult paradiisis, aga paradiis maa peal on võimatu.
Võib olla Lenin ei olnud ideaalne, kusagil isegi julm, aga see veel ei ole põhjus, et temast veiderdajat teha, tuleb kuidagi ebaviisakalt välja.