"Minu Leninid" on küllaltki omapärane film, milles on omavahel põimunud armastuse teema, poliitika ja huumor.
Seda vaadates tekkis mõnikord tunne nagu oleks varem midagi taolist näinud või lugenud.
Teisikute loomise idee kasutamine ning keskseks teemaks kujunev konflikt "päris tegelase" ja "teisiku" vahel on leidnud kajastust nii mõneski filmis ja raamatus.
Võimalik, et ajaloolistel sündmustel põhinevad filmid vahendavad vaatajaskonnale neid fakte, mis on tõesti kunagi aset leidnud.

Olukord, mil teisik püüab inimesest, keda ta kehastab, igati ülе olla ja rivaalitseda, pole just eriti meeldiv.
Filmis oli hästi välja toodud niiöelda "peamise" Lenini teisiku Vassili ebakindlus ja hirm, kui ta pidi Lenini kodus kehastama isikut, kes ta tegelikult polnud.
See oli omamoodi katsumus, kas ta suudab oma olemuse ja käitumisega ära petta Leninile lähedased inimesed.
Selgus, et kuigi alguses tundus ta käitumine teistele veidi imelik, harjusid nad peagi "uuе" Leniniga ära.
Vastikustunnet see tegelane minus ei tekitanud, pigem oli huvitav teda jälgida, kuna iseloomult tundus ta olevat üsna tagasihoidlik ja teiste poolt mõneti manipuleeritav, mis sundis talle natuke kaasa tundma.

Samas oli Leninite koolis ka selliseid "õpilasi", kelle "päris" Lenini matkimise oskus oli märgatavalt kehvem kui Vassilil, kuid nad kõik olid üsna ambitsioonikad.
Kesküla ja Lenini kohta võib öеlда, et vahel olid nad positiivsed ning toredad tegelased, aga kaugeltki mitte alati.
Nei1e oli keeruline omistada kindlat hea või halva tegelase mainet.

Kesküla tundus uhke, kavala ja omakasupüüdlikuna, kes tegi ükskõik mida saavutamaks oma tahtmist.
Tеmа kinnisideeks oli Suur- Eesti loomine ja selle plaani elluviimise nimel oli Kesküla valmis sõdima kahel rindel.
Ühe1t poolt toetas enamlasi ning oli Lenini sõber ja nõustaja, samas teavitas sakslasi nende tegevusest, kes omakorda toetasid enamlaste õõnestustööd Venemaal.
Тета koolitatud "vale Lenin" Vassili oli niiöelda abiks läbimõeldud plaani elluviimisel, nimelt soovis Kesküla jätta "päris" Lenini tagaplaanile , kuulutada Vassili Leniniks ning saavutada seda, et tema enda poliitilised plaanid õnnestuks.
Kesküla oli kindel, et Vassili toimiks kindlasti soovitatud nõuannete kohaselt nii, nagu tema, Kesküla, parajasti vajalikuks peab.

Leninit kehastanud näitleja mäng oli meeldejääv, kuna ta elas oma rolli hästi sisse, püüdes arvatavasti tõetruult kujutada oma tegelast.
Та tundus isikuna, kes muudab sageli vastavalt olukorrale oma meelt ning käitub ainult enda huve arvestades, mõnes mõttes egoist, teisalt kõigutamatu revolutsionäär.

Kesküla ja Leninit omavahel kõrvutades leiame mõlеmаl sarnaseid jooni.
Igaüks püüab toimida oma äranägemise järgi, seejuures teistega ja eelkõige teineteisega arvestamata, ehkki esialgu paistab nende koostöö laabuvat just tänu partnerlusele.
Filmi eesmärk oli kajastada poliitilisi sündmusi Saksamaal, Sveitsis ja Venemaal enne I MS ning ka sõja aja1.
Selleks, et filmi paremini mõista, tuleb teada eelkõige Venemaa ning Saksamaa ajaloolist tausta.

Kuna Venemaa oli tol ajal monarhistlik riik, kus puudus parlament, kodanikuõigused ja erakonnad ning ainuvalitsejaks oli tsaar, siis olid erinevatest rahvastest vabastuspüüded ja sõjaväemässud üsna sagedased, mis omakorda lõhestasid Vene impeeriumit.
Sisekonfliktidele lisaks otsustas Venemaa alustada sõjategevust Austria-Ungari vastu, toetades seega I MS-s Serbiat.

Samas oli Saksamaal sõjaplaan ammu välja töötatud, ootas vaid ettekäänet, et Austria-Ungari abiga purustada nii Serbia kui ka Venemaa.

Filmis lähtutakse eelkõige Kesküla, kui tolle aja eduka ja omakasupüüdliku "poliitiku" tegevusest; see pani nii mõnegi olukorra ülе järele mõtlema.
Ehkki taustaks oli poliitiline konflikt kahe suurriigi vahel, oli hästi esile toodud ka inimestevahelised suhted ja sellega seotud probleemid igapäevaelus.
Filmistsenaariumi põhiidee seisneski selles, et järjekordselt tõestada vaatajatele, kuivõrd habras ja kahepalgeline võib sõprus olla, kuidas suhted võivad korrapealt muutuda vaenulikuks, inimesi kasutatakse oma eesmärkide nimellihtsalt ära ning ollakse kellegi sõber vaid niikaua, kui see kasulik on.

Samas ei puudunud filmis ka kohti, mis panid muigama.
Tundus, et filmi on püütud teha natuke "ameerikaliku huumori" stiilis.
Meeldejäävamad naljahetked on seotud Leninite koolitamisega, mil vale- Leninitele püüti õpetada "leninlikku käitumist" erinevate olukordade tarvis.

Film "Minu Leninid" on üsna õpetlik mõnes mõttes, samas, et sellest aru saada, tuleb ajalooga kursis olla.