Tallinna Pedagoogikaülikool Eesti keele kui võõrkeele õppetool Veaanalüüsi kodutööE.
Perekonnanimi  Kontrastiivlingvistika loengukursusele Eesnimi Perekonnanimi Tallinn 2001EessõnaTöös on analüüsitud kokku 37 7.-9.
klassi õpilase kontrolltööd.
Kogu materjal on saadud ühe Narva keskkooli eesti keele kui võõrkeele õpetajalt, kes töötab koolis 7. aastat.
AnalüüsÕpilaste töödes olid peamised käände- ja õigekirjavead, vastavalt 30 ja 17 viga.
Käändevead on arvatavasti seotud käändevormide moodustamisega.

Tihti ei tea õpilased, kuidas õiget vormi moodustada.

Mõnel juhul on aga selline tunne, et õpilane ei saa üldse lause tähendusest aru ja kirjutab selle sõnavormi, mis tal esimesena pähe tuleb.
Näiteks vend meisterdas pingile või kui kõrge trepilt juhul.
Juhtub ka nii, et õpilane ei tea, et omavahel seotud omadussõna ja nimisõna peavad olema ühes ja samas käändes, ja ta kirjutab nt seda Ivo istub esimeses pingile.
Käändevea kategooriasse tegelikult kuuluvad ka rektsioonivead, kuid ikkagi otsustasin panna need eraldi rühma, sest selles kategoorias nimisõnad on seotud just verbiga ja verbist sõltuvadki tehtud vead.
Õpilane kasutab tihti eesti rektsiooni asemel vene oma.
Nt lauses Küsi seda õelt kirjutas õpilane küsi seda õel just vene rektsiooni mõjul (võrdle küsi seda õelt ja õel on rätik käes vene keelsega cnpocu y cecmpы ja у cecmpы в pyкax платок).
Siit võib näha, et vene keeles kasutatakse mõlemal juhul üht ja sama vormi - õel.
Sellest tulenebki õpilase viga.
Sama kehtib ka teiste sarnaste juhtumite suhtes: nt.
võta sõbralt (oli kasutatud võta sõbral), too köögist (oli too köögis).

Mõned käändevead samuti tulenesid sellest, et õpilane ei saanud lausest aru ja lihtsalt kasutas nõutud vormi asemele suvalist, mis tal meelde tuli.

Õigekirjavigades esines palju valesti kirjutatud sõnu e sõnas kahe tahe asemel oli kirjutatud üks.
See võib sõltuda sellest, et õpetaja kunagi võis valesti sõna hääldada ja see jäigi sel kujul õpilase mällu.
Ortograafiat saab harjutada nii sõna tahvlile kirjutamise kui ka õpetaja- ja õpilaste kooshääldamise kaudu.

Teiseks allliigiks on aga need sõnad, mille õige kirjutamine sõltub reeglite oskusest.
Nt et kõikide keelte nimetused me kirjutame tavaliselt väikse tähega.

Õigekirjavigu tuleb eriti palju etteütluse puhul.

Samasse kategooriasse võiksid kuuluda ka ühilduinisvead.
Need on ka õigekirjavigade hulgast.
Nt kui kirjutame arvsõnu, siis peame teadma, et sajased - üheksasada tuleb kirjutada kokku, sama ka kümnete puhul - nelikümmend või üheteistkümnendal aga sajased ja kümnesed kirjutame juba lahku - üheksasada nelikümmend.

Omadussõna võrdlusastmete moodustamise puhul tuleb õpilastel meelest pidada kaht tingimust: moodustame kesk- ja ülivõrret omastavast käändest, v. a kui sõna ei kuulu erandite hulka, kus sõna kesk- j a ülivõrre on hoopis testmoodi tuletatav.
Kuid ikkagi õpilastele tekitab, raskusi see, kui sõna omastav erineb sõna nimetavast - nt kade, kadeda või nukker, nukra.
Õpilased kasutasid näiteks kõige kadem või nukkrain ja ajasid segi sõna nimetavat j a omastavat käänet.

Verbivormide moodustusvigu oil testides kõige rohkem ebareeglipäraste verbide mineviku eituse moodustamisel e mineviku vormi moodustamise aluseks kasutati valesti tegusõna oleviku l. pööret (nt ei lähinenud, ei joinud ei näiginud, ei söinud).
See arvatavasti tulenes oleviku reeglipärase eituse moodustamise reeglitest.
Seega on õpetajal vaja eraldi rõhutada ebareeglipäraseid vorme ja paremini neid paberile välja kirjutada ja seinale panna, et lapsed võiksid neid kogu aeg näha.

Palju vigu teevad lapsed ka verbivormide valikus.
See seostub peamiselt ma- ja da¬infinitiivi valikuga - nad ei tea, missuguse verbiga missugust infinitiivi kasutada.
Vigade kõrvaldamiseks tuleb minu arvates teha teste, kus lastel tuleks valida 2 vormi vahel.
Heaks võib olla ka loomuliku kõne kuulamine, milles tavaliselt kasutatakse palju ma- ja da-infinitiivi.
Selle käigus õpivad lapsed nii õigete vormide kasutamist kui ka üldist lausestruktuuri.

Kõige huvitavamad vead on minu jaoks semantilised vead (kitsemalt sõnasemantika vead).
Näiteks oleks väga huvitav küsida, millest õpilane juhindub, kui ta kasutab ühe sõna asemel teist.
See toimub tihti, kui sõnad on kujult sarnased - paronüümsed, e morfeemkoosseisu poolest osaliselt kattuvad sõnad.
Minu analüüsitud õpilaste töödes esines vahe paronüümide segi ajamist: õppur kirjutas sõna valel asemele sõna vahel.
On ilmne, et paronüümide vale kasutamise põhjuseks on nende sarnane väline kuju.
Võib oletada, et vea põhjus on ebakindel sõna tähendusest arusaamine, mis viibki sõna valele kasutamisele.

Pragmaatilised vead on vead, kui õpilane kasutab emakeele reegleid eesti lause moodustamiseks.
Need on tüüpilised vead kategooriast "Nii ei räägita", et eestlane saab küll aru, millest juttu on, aga lause ikka tundub väga võõras.
Näiteks lause kell saab on kuue minuti pärast tund.
Kui tõlkida vene keelde tund ongi час.
Siin kohal õpilane juhindus venekeelsest lausest, kus tõlgituna eeltoodud lause kõlab nii: через шесть минут час.
Miks aga viga mõjutatud vene keelest?
Vene lauses jätame me vahele sõna üks.
Nii kirjutaski laps emakeelest tõlkides saab tund.

Teisest näiteks toodud lausest on kas jäetud vahele sõna - nt võiks ütelda kell on täpselt viis.
Aga võiks juhtuda, et laps ajas segi sõna täpne sõnaga täpselt samuti emakeelest juhindudes.
/ ... / Kui aga tahame seda sama ütelda eesti keeles, tuleb kasutada kell on õige.

Seda tüüpi vigade vältimiseks tuleb õpilastel jätta õige väljend meelde.

Kõige viimane minu klassifikatsioonis ja kõige arusaamatum juhtum on sõnade juhuslik kasutamine, kui õpilane lihtsalt ei tea sobivat sõna ja kasutab selle asemel midagi muud, mis kuidagi lausesse ei sobi nt peremees küpsetas vilja.
Selle kõrvaldamiseks on olemas ainus tee - keelt õppida süstemaatiliselt ja õpetaja juhendamisel.
Kõige parem on õppida loomulikus keskkonnas, kui see võimalus puudub, siis süstemaatiliselt ja õpetaja juhendamisel.

Õpetaja juhendamisel õppimine ja loomulikus keskkonnas viibimine annavad minu arvates kõige paremaid tulemusi vigade vältimiseks.

Minu enda vead on leksikaalsel tasandil tehtud vead.
Neist kõige rohkem on sõnade vale kasutamine.
Seda tüüpi vigu teen seetõttu, et sõna jääb mul tihti meelde kindlas situatsioonis, kus tal on ka üks kindel tähendus.
Sellepärast, et mul on väga hea kuulmismälu, saan sel viisil teada palju uusi sõnu.
Et paremini need meelde jätta, püüan kasutada koheselt .
Tihti juhtub nii, et see ei sobi uuesse konteksti.
Kui mind keegi ei paranda (tavaliselt ei parandatagi), järeldan, et see klapib ka line kasutusolukorraga.

Rektsioonivigu teen samal põhjusel nagu ka õpilased: ei ole rektsiooni kasutamises kindel.
Püüan küll need kõik meeles pidada, kui väsimuse või liigse pinge tõttu mõned ununevad.

Selle töö kirjutamisel tehtud objektivead on põhjustatud verbi aspekti segiajamisest.
Kirjutab seda sõnavormi lausega tahtsin öelda, et kirjutab alati/harilikult.
Pidin aga tarvitama täissihitist, kuna tegevus lõpetatakse.
Kannab emakeelset malli üle on muidugi kirjutatud valesti.
Üle põhjustab nimetava või omastava käände tarvitamist (siin kohal omastava), sest ta näitab tegevuse lõpetatust.
Selmet jätta õiget väljendit meelde on vaja kirjutada jätta õige väljend meelde, sest õige väljend on da-infinitiivi täissihitis.

Tegin ka stiilivea, küll kasutasin sõna samasse argikeelse vormi samma kirjalikus tekstis.
Verbivorm kirjutatuid selmet kirjutatud on samuti tulnud argikeelest.

Minu praegune probleem on selles, et ei suuda alati tõmmata piiri erinevate stiilide vahel.
Põhjus on liigses argikeele kuulamises raadiost ja toanaabritelt, mis läheb segamini koolis õpitud keele normatiivse keelekasutamisega.
Samuti, kui saan teada midagi uut: sõna või väljendi, püüan analüüsida, miks öeldi just nii ja mitte teisti.
Mõnikord järeldan õigesti, mõnikord on aga järeldus vale.
Vahel ei saa ka kohe küsida, sest loomuliku kõne vool on kiire ja sõna kipub ununema.

Kirjutamise käigus kohtasin ka keerulist juhtumit, mida panin muu vigade kategooriasse: selmet selle tüübi vigade vältimiseks on õige seda tüüpi vigade vältimiseks.
Mulle seletati nii, et kui siihitis on ainsuses, tema täiendid on alati omastavas, kui on aga sihitis mitmuses, täiendeid tuleb kirjutada juba osastavas.
Samasse tüüpi loen ka lauset tihti see toimub.
Eesti keele normaallauses on aga verb 2. kohal, parandatud lause on siis tihti toimub see.

Polüseeme ja homonüüme on vääralt pruukida vist kõige lihtsam.
Siin kohal ja sel juhul väljendeist sain ma kombineerimisega "uue" siin juhul.
Omastavat ja osastavat segama ja omastavat ja osastavat segi ajama on homonüümid.
Segama tähendus on midagi kuskil segama, näiteks putru segama.
Segi ajama on segamini ajama, cira vahetama.
Lauses ma muidugi käändeid ei sega vaid ajan segi.

Polüseemidel ei tea ja ei tunne on vene keeles üks ja sama tähendus.
See oligi vea põhjus.

Vale sõna valik on põhjustatud samuti emakeele mõjust.
Selmet lause kõlab mitte venepäraselt, lause ei kõla hästi.
Seletati, et esimene variant on "kuidagi imelik".

Lapsused e äpardused rõhutada ebareeglipäraste vorme (õige reeglipäraseid vorme) ja võiks (sobivam võib, sest konditsionaalsus on juba väljendatud verbi iseendaga) võib seletada ainult tähelepanematusega teksti läbi lugemisel.