Tallinna Pedagoogikaülikool   Veaanalüüs "Rebane ja Jänes"  Eesnimi Perekonnanimi   Juhendaja: E. Perekonnanimi   Tallinn 2001                Harjutamine teeb meistriks!

Kirjutamine - see on vist iga keele kõige raskem osa.
Inimesed, kes on kunagi kujutamisega tegelenud, võivad öelda, et isegi lihtsa kirja koostamiseks on vaja aiget meeleolu.
Mõnikord on liikumapanevaks jõuks vajadus või sundus.

Kas tuleb tuttav ette istumine laua taga, ees puhas paberileht ja pea kohal kummitamas kohustus kirjutada?
Teema on teada, aga peas liikuvad hoopis teised mõtted, Aeg läheb ning pikapeale hiilib lähemale paanika.
Veel hullem aga kui sõnavarast ei piisa eneseväljendamiseks või iga uue sõna kirjapanek tekitab raskusi!

Õppijad kurdavad alati, et kirjutamine nõuab aega ja pingutust, kirjutatuga aga sageli ei jääda rahule.
Õpetaja annab tagasi punasekirju töö viletsa või keskpärase hindega, mis annab õppijale aimu tema võimetusest.
Nii et huvituta lõpuks enam sellest, kuidas kiriutada, mis omakorda eriti ei rõõmusta pedagooge.
Lisaks on veel ka paliu teisi raskusi: häid eakohaseid teemasid on raske leida, õpilased nurisevad ülesannet saades, tööde parandamine võtab palju aega ja nendega rahulolematuses peegeldub ka õpetajate endi möödalaskmistes.
Samas aga kirjutada on vaja ja tuleb kasvõi seetõttu, et see on tähtis testide (rigieksamite) osa ja mida varem seda hakatakse õpetama ning harjutama, seda varem hakkab ka õppija ladusamalt kirjutama.

Töötades koolis eesti keele õpetajana olen tähele pannud, et kõige rohkem eksitakse ma- i da-infinitiivi (verbi põhivormide) kasutuses (nii näiteks võib tihti näha selliseid vorme nagu "olevad ", "meeldib hobutsema" (ratsutada), või '`tahan õppima pilisima" (pilliga rnängima), "pean koristada") ning klusiilide (näiteks "võtan vihikuD, raamatuD, joonlauTu ", "istun neljanTas pinKis") ja diftongide (näiteks "sOja" (sooja), "kUsk" (kuusk), "vAtan" (vaatan)."tOmingas" (toomingas), "tema jUrde" (juurde) õigekirjas.
Nõnda proovisin just antud grammatika osa eriti rõhutada, andes tunni ajal nende teemadega seotud lisaülesandeid ja harjutades suulises kõnes teatud sabloonilauseid või -mudeleid (nt.hakkama­~tulema- + verb õige infinitiiviga lõpus).
Samas aga tuleb mainida, et kui õppijal tuleb lahendada konkreetseid ülesandeid ühe/kahe reegli peaL, eksib ta märksa vähem võrreldes esseede/kirjandite kirjutamisega.

Elus aga tuleb palju rohkem selliseid situatsioone ette, kus pead just spontaanse teksti produtseerima, mitte aga                        tüüpväljenditega piirduma.
Siinkohal aga tuleb mainida, et tötades teises vahetuses (ehk kella 14-st 20-ni) pole ma ise tunni ajal kirjandite koostamise pooldaja, jättes neid rohkem kodutööks ning praovin kasutada ülesandeid, mis võtavad vähem aega ning on ka natuke põnevamad.
Selleks on ka oma põhjus.
Isikliku kogemuse põhjal tean, et isegi kui oled esimese poolpAeva looderdanud (mis kaugelt ei pruugi nii olla), tuled kooli pisut väsinuna ning siis ei jaksa pea kella 18-ks või 19-ks paiku absaluutselt kaasa mõelda!Nõnda üheks mu õpilaste "lemmikuks" on vigased jutud, kus lähtudest oma kogemusest (varem õpitud matetjalist) peavad nad parandama õigekirja- ja/õi grammatikavigu.
Tavaliselt korraldame me seda võistluse vormis, kusjuures kõige tublim ja kiirem õpilane pärib kirjatarga tiitli (ja ka hea hinde paevikusse).

Töö käigus luban kasutada eesti-vene õppesõnastike, kuna arvan, et nii võib harjuda töötama õppematerjaliga (mida teatud õpilased isegi gümnaasiumis ei oska teha) ning tänu visuaalsele mälule jätta kiiremini meelde õiget kirjapilti ja ka tihti kohatava sõna tähenduse.
Aeg-ajalt palun ka lisaks saadud teksti kirjalikult või suuliselt emakeelde tõlkida.
kuna olen kohtunud sellega, et põhikoolis paljud ei ole suutelised eri , tähendusega võõrkeelseid sõnu omavahel siduma, tõlkides neid sõna-sõnaliselt ja saades isegi enda jaoks arusaamatu kalambuuri (nagu näiteks ..... ). Töid kontrollides parandan vaid neid vigu, mis puudutavad selle grammatika asa, millega õpilased polnud veel varem kokku puutunud.
Üldiselt märgistan neid allakriipsutamisega või sümbolitega, pannes ikkagi hinde välja.
Soovi (hea vigade paranduse) korral võivad nad saadud tulernust ka parandada.
Kokkuvõteks arutleme kõik vead üle, vajaduse korral tehes veel mõningaid harjutusi analoogiliste vigade vältimiseks tulevikus.

Viimane antud tüüpi minikontrolltöö kandis nimetust "Rebane ja Jänes" (vt.

lisa 1).
Korraldasin selle esimese veerandi lõpus kahes viiendas (5 "B" ja 'V) ning kahes seitsmendas (7 "B", 7 "C") klassis, kelle õpilased ei kuulu parimate hulka, kes moodustavad "A"-eliitklassi, kuid ei ole ka kõige nõrgemad, kes on kogunenud "Esse".
Eesti keelt on nad õppinud teisest klassist alates 4 või 5 korda nädalas.

Kunstist (tantsimisest) suure huvitatuse tõttu pole aga see kahjuks nende lemmikaine, kuid üldiselt on nad rõõmsameelsed ning väga aktiivsed lapsed, kellega on meeldiv tööd teha.

Nüüd aga lähemalt ülesandest endast.
Iga õpilane sai tunni alguses endale paljunduse ning 3 ülesannet (mis olid kirjutatud klassitahvlile).
Lahenduseks oli aega ca 25 minutit.
Ülesanded kalasid järgmiselt:  1) kasutades laual olev sõnastikku paranda tekstis olevad vead; 2) kirjuta õige (vigadeta) tekst oma vihikusse ümber;  3) tõlgi tekst vene keelde.

Vead, mis jäid õpilaste töödes märkamata ja ka parandamata, on esitatud lähtudes esinemise sageduse järjekorrast tabelis nr.
1  / ... / Eksimuste põhjusi ei ole ka raske ära seletada.

1) Eesti keeles esineb 2 infinitiivi (ma- ja da-tegevusm ja neil on käändevormi.
Vene keeles on aga vaid iiks infinitiiv ning tal ei ole käändevormi.
/ ... / Nõnda, tegeles uue sõnavara omandamisega, tuleb anda 3 verbi põhivormi, nõudes ka nende meeldejätmist.

/ ... /   2) kuna vene keeles on diftonge suhteliselt vähe, tuleb juba esimesest keeletundidest alates panna õigele hääldusele rõhku.
See aitab edaspidi oma kõrva järgi sõnu õigesti kirjutada.

3) Klusiilide puhul tekitab raskusi aga see, et need häälikud (-k, -p, -t), mis on vene keeles nõrgad, on eesti keeles tugevad.
Samas tuleb mainida, et mida tuttavam on sõna, seda vähem selles ka eksitakse (Nii näiteks sõna "silmad' on paljudele tuttav juba esimestest keeletundidest alates, seepärast eksitakse sellega ka vähe.
"Hüpata" vormiga on aga harva kes viiendas klassis varem kohtunud.
Nõnda on see ka sagedasemate vigade hulgas).

4) Tõlgetest aga nii palju, et mida noorem on õpilane, seda raskem on tal teksti tõlkida.
Tavaliselt otsivad nad täpse tähenduse sõnastikest välja, proovides muutumatuna ehk algvorrnis paigutada seda lause.
Tulemuseks on sageli väga kohmakad laused.
Siis hakatakse lisama midagi enda poolt, saades omapärase jutustuse variandi.
(vt.Lisa 2) Vanemates klassides on aga juba stiili poolest palju paremad tööd.
Siin pööratakse tähelepanu kontekstile ja ka kahe keelte erinevustele.
Mõningad taipavad näiteks isegi muinasjutu tegelasi kirjutada suure algustähega.
Nii et tööd on palju tõsisemad ja naljakaid variante praktiliselt ei ole.
Niisiis, mida vanemad lapsed, seda suurem on nende keelepädevus ja väiksem vigadearv.

Mõningaid vigu on aga väga raske klassifitseerida nagu ka öelda, kas õpilane väldib teatud sõnade kirjutamist spetsiaalselt, kartes eksida, või asendab neid, kuna oskab väga hästi keelt.
/ ... /  Üldiselt sõltub aga palju isikust, sellest, mis ained on tal lihtsam omandada, kui usin ta on ja kas on tal võimalused keelekasutamiseks ka väljaspool kooli.
Võib-olla pole see kõige ilusam ja ka viisakam väljend, kuid olen paljude oma tuttavate pedagoogidega nõus, kellele meeldib lisada: "Tublimatel on alati head tööd ja leidub ikkagi paar "andekat tegijat" klassis, kes vaatamata seletamise näitlikusele leiavad kohti, kus vigu teha"            Lisa 1. Tekst "Rebane ja Jänes"  Repane ja jäänes läksid möda teed kulla pole.

Jäänes küsip rebaseld: "Mispärast saa aladi takasi vatad, kui mõnnda krabinad kuled?
" Rehane vasstas: " Vaadan tagasi selepärast et mul silmat ei ole sappa otsas.
Aga nüüt ütle mule, miks sa ika üle te hüpad, kui on vastutulijaid.

" "Ah üle tee üppan, " imestab jänes, "muiduki sellepärast, et te ald ei sa läpi hüpada.
"   Kasutatud kirjandus:  Hausenberg.

A. - R. 2001.
Kontrastiivlingvistika loengud.
- Tallinn.
TPLT Kartner.
P. 2000.
Kirjutamisoskuse arendamine.
- Tallinn, lk.
7-11, 30-32 Maisla.
D. 2000.
Vigade parandamine.
- Tallinn, lk.
7-10, 25-30