Albert Kivikas Nimed marmortahvlil "Nimed marmortahvlil" on romaan, mis tugineb tegelikult asetleidnule.
See kirjeldab Eestit Vabadussõja ajal.
Vaadates filmi, ma olin väga vaimustatud.
Lisaks sellele, et film oli tehtud väga professionaalselt, see on ka väga emotsionaalne.
Mis mulle kõige rohkem meeldis oli see, et filmis ei olnud näidatud, et üks rahvus on paha ja mingi teine on hea!
Põhiidee oli oma Isamaa armastamises ja kaitsmises.
Ma arvan, et romaani autor A. Kivikas väljendas seda väga hästi.
See, kuidas peategelane Henn Ahas püüab otsustada, kumma poolel on tema: kas "puneste" või rahvuslaste.
Ja lõppuks teeb otsuse, mis erineb tema isa ja venna omast, ja läheb sõdima koos oma klassivendadega.
See, ma arvan, on väga vapper otsus, kui arvestada seda, et ta võiks jääda ka erapooletuks ja lihtsalt minna tagasi koju oma vanemate juurde.
Muidigi ükski romaan ei saa olla ilma armastuseta.
Henni armsam Marta ja tema onu on sammuti rahvuslased, kuid onu saab surma ja Marta jääb üksi.
No aga loomulikult Henn leiab üles oma armsama ja nad astuvad teel kodu poole, mis nende jaoks on nüüd Tartu.
Minu meelest on see romaan autobiograafiline.
Mitte ainult minu meelest, seda on küll teada.
Siin on nä palju emotsioone ja valu.
Valu sellest, et kodumaa jäi teise riigi võimu ala ja sellest, et nii paljud noored poisid, kes oleksid võinud veel elada ja elada, ei näe enam päikesevalgust.
Kuid nende järeltulijad mäletavad neid ja tänavad selle eest, et nad võitlesid oma Isamaa eest.