Oli huvitav võrrelda romaani A. Kivikase "Nimed marmortahvlil", tehtud selle raamatu põhjal filmi "Nimed marmortahvlil" ja neid sündmusi, mis toimusid Eestis I maailmasõja lõppemisega kuni 1940 aastani ( Saksa okupatsioonist kuin Eesti Vabariigi okupeerimiseni Nõukogude Venemaa poolt).
Romaan "Nimed marmortahvlil" kajastab Eesti kultuuri- ja poliitikaelu, mis näitab inimestes hoiduvad kõrvale surmaohus isamaa kaitsmisest.

Albert Kivikase romaanil põhinev romaantiline seiklusfilm annab meile ülevaadet meie ajaloost.
Need sündmused, mis näidatud filmis kõige paremini iseloomustavad eestlaste еlu, ootusi ja saavutusi vabadussõja ajal.
Albert Kivikase romaan "Nimed marmortahvlil" tugineb põhijoontes tegelikult asetleidnud, seepärast allpoollähemalt teose ajaloolisest taustast.
Sündmustik kulgeb vabadussõja aegses Tartus, kus Tartu koolipoisid ота kõhklustest ja klassivahedest ülе saades rindele rahvusriiki lооmа lähevad.
Minu arvates filmi vaadates tekib eestlaste rahva ühtsustunne.

Iga rahva jaoks on olemas raamatud, mis omavad nende ajaloos erilist tähendust.
Eesti rahva jaoks on üheks selliseks teoseks Albert Kivikase romaan "Nimed marmortahvlil", milles kirjeldatakse autori isiklike kogemuste põhjal Eesti vabaduse eest lootusetusse heitlusse läinud koolipoiste võitlust iseenda ja mааlе tungiva vaenlasega.

А. Kivikase romaan "Nimed marmortahvlil" ilmus 1936. aastal eraldi raamatuna ning muutus kõhe rahva seas väga populaarseks.
Raamat annab meile ülevaadet tollastest sündmustest ning oli kirjutatud sel ajal, millal keegi ei osanud arvata, et Eesti riigil tulevad veelgi rängemad katsumused kui Vabadussõja ajal.

Raamatus on näidatud kahe õpilase (kommunisti Käämeri ja rahvuslase Käsperi) maailmavaadete lahknevusel põhinev konflikt.

Aga mis tegelikult toimus enne ja pärast Vabadussõja Eestis?

Eesti poliitikud moodustasid juba 19. veebruaril Eesti Päästmise Komitee ja koostasid manifesti.
Selles teatati demokraatliku Eesti Vabariigi loomisest.
Veel enne sakslaste saabumist võeti võim rahvusväeosade abil enamlastelt ülе.
24. veebruaril 1918 moodustas Päästekomitee Ajutise Valitsuse, mille peaministriks sai Konstantin Päts.
Päev hiljem marssisid Tallinna küll Saksa iiksused, kuid toimunu lubas kõnelda Eestist kui vägivaldselt okupeeritud iseseisvast riigist.
Balti riikide rahvusvaheline seisund 1918.
а lõрul oli äärmiselt ebakindel ning nende iseseisvust ei tunnustanud ka Nõukogude Venemaa ja Saksamaa.
13. novebril 1918 tühistas Vene valitsus Saksamaaga sõlmitud lepingud ning alustas ettevalmistusi pealetungiks.

Rünnak, mille eesmärgiks oli maailmarevolutsiooni vallandamine, ohustas esmajoones Baltimaid.
22. novembril 1918 üritas Punaarmee siseneda Narva, kuid sattus Saksa vägedele ning tõmbus suurte kaotustega tagasi.

Eestis algas Vabadussõda 28. novembril 1918 Punaarmee uuе pealetungiga Narvale ja edasitung Põhja-Eestis jätkus kogu detsembrikuu, jõudes aastavahetuseks 30 km kaugusele Tallinnast.
Lõuna-Eestis ei avaldatud Punaarmeele esialgu mingit vastupanu, sest Saksa väejuhatus takistas rahvuslike relvajõudude loomist ja andis linnad (Võru, Valga,Rakvere, Tartu  jа Тара) vastupanuta Punaarmeele.

Vallutatud aladel kuulutati välja Nõukogude võim.
Narvas loodi 29. novembril 1918 Eesti Töörahva Kommuni valitsus Jaan Anvelti juhtimisel.

Kuni 1919. aasta alguseni nõrk Eesti kaitsevägi ei suutnud ründajatele vastu seisma ning oli sunnitud kõikidel rinnetel taanduma.
Eestis peatati edasitung aastavahetusel, 6. jaanuaril 1919 algas rahvaväe vastupealetung ja vabastati Rakvere, Tartu, Va1ga ja Võru.
Juba 1. veebruariks paistati vastane Eesti piiridest välja.
Edulе aitas kaasa sundmobilatsioon, polkovnik Johan Laidoneri nimetamine ülemjuhatajaks ja vägede varustuse paranemine tänu rekvisitsioonidele.
Võitlusmoraali tugevdas teadmine, et Eesti ei ole üksi- detsembris saabus Tallinna Inglise laevastikueskaader, aastavahetusel jõudsid rindele soome vabatahtlikud.
24. veebruaril 1919 aastal Eesti Vabariigi I aastapäeva paraadil raporteerib ülemjuhataja Laidoner, et Eesti on vaenuvägedest vaba.
19. juunil algab Landsveeri sõda, mille käigus Eesti-Läti üksused löövad puruks Saksa Landeswehri ja seavad Lätis võimule rahvusliku valitsuse.
2. veebruaril 1920 aastal Tartus alla kirjutatud rahulepinguga tunnustab Nõukogude Venemaa Eesti iseseisvust.

Vabadussõda on lõppenud võiduga.

Kuid tuleb ka tahelepanu pöörama ka sellele, et Tartu kooliopisid kuulusid Omakaitsesse ning nad osalevad võimu võtmisel enamlaselt ja Tartu kaitsel(20-24. veebruar 1918).
12. novembril 1918 Saksa okupatsiooni järel Tartu Kommertskoolis peetud koosolekul astub suur hulk koolipoisse Kaitseliitu.
1. jaanuaril 1919 aastal Viljandisse moodustatud koolipoiste baasil moodustatakse Tartu Kaitseliidu pataljon, mis hiljem nimetatakse ümber Tartu vabatahtlike pataljoniks.
Tartu koolipoisid osalevad murdelahingutes Kärstna аll ja vallutavad Rannu mõisa, Valguta, Rõngu; Pikasilla(26. jaanuar 1919) ning löövad viimasel hetkel saabunud abivägede toel raskes lahingus tagasi vastase vastupealetungi.
Tartu vabatahtlik pataljon vallutab Helme-Tõrva-Hummuli.

1. veebruaril Tartu koolipoisid marsivad sisse vabastatud Valga linna.
3. veebruaril 1919 aastal koolipoiste pataljon likvideeritakse ja poisid saabuvad tagasi Tartusse.

Eesti Vabadussõja ajaloos on suur tähtsus Eesti kooliõpilaste osa sõja võitmises.
Sest Vabadussõja alguses ei olnud Eestis just neid palju, kes oleks uskunud Eesti võimalustesse seista vastu maailma suurvõimudele ning kaitsta oma iseseisvust.

Film "Nimed marmortahvlil" näitab meile tegelikkust, kuidas eesti poisid otse koolipingist tõusid, relvad haarasid ja oma riigi iseseisvuse eest võitlusesse asusid ja sõdurite kõrval asuvad selle nimel võitlusse ka koolinoored, kaitstes oma maad ja aateid.
Paraku on vabadusel kõrge hind.
Tasuks nad saavad armastuse, isamaa ja neist jäävad mälestused.
"Nimed marmortahvlil" on emotsionaalne sõjadraama.
Läbi aastasadade on eesti sõjamees võidelnud võõra võimu vastu ja oma rahvuse püsimajäämise eest.
On ju sajanditepikkusest rahvaste ajaloost teada, et vabadust ei kingita, see tuleb relvaga kätte võidelda.

Kuid läbi aastasadade on eesti sõjamees pidanud võitlema ka koos võõraste vägedega samuti Eesti Vabadussõjas.
Ajutine Valitsus kuulutas venelaste ootamatu kallaletungi tõttu isamaa hädaohus olevaks, ning otsustas mobilisatsiooni läbiviimiseks ja tugeva rahvaväe moodustamiseks muuta kõik valla-, alevi-, linna- ja maakonnavalitsused ajutiselt sõjaväevalitsusteks.
Need ei pidanud enam ootama valitsuse käske, vaid näitama kaitse korraldamisel üles enesealgatust.

Noor Eesti kaitsevägi täitis auga oma ülesande.
Та löi enamlaste anarhistliku Punaarmee kodumaa piiridest välja ja viis kaitsevõitluse Venemaa pinnale.

Eesti noor kaitsevägi vabastas Läti, põhjaosa ja aitas kaitsta selle piire.
Та andis surmava hoobi Landeswehri tagurlikele jõududele, olid kõrvaldanud meie naabri demokraatliku valitsuse ja tunginud meile kallale.

Vabadussõja kangelaste veri ja saavutatud võit tõid meie iseseisvuse tunnustamise.
Meid aidati ja tunnustati just seepärast, et olime ise endale vabaduse kätte võidelnud.

Nagu mullе tundub, et film ja romaan "Nimed marmortahvlil" omab erlist tähsust meie jaoks ning pühendatud kõigile eesti põlvkondadele, kellel on tulnud teha valik alistumise ja vastupanu vahel.
Ма pooldan Mart Laari arvamust, et kõigi vastupanu valinute ja võitluses langenute nimesid pole raiutud koolides taas aukohal seisvatele marmortahvlitele.
Nende nimed on tihti teadmata ning nende ristideta hauad on laiali Eesti soodest-metsadest Siberi tundrani.
"Nimed marmortahvlil" on mälestusmärk kõigile Eesti eest langenuile.
Sest on öeldud: rahvas, kes ei võitle, ei saavuta kunagi vabadust ning rahvas, kes unustab võitluse vabaduse eest, võib selle kergelt kaotada.