"NIMED MARMORTAHVLIL" -miinused versus plussid    Film "Nimed marmortahvlil" põhineb Albert Kivikase samanimelisel romaani}.
Filmi süzee baseerub põhiliselt romaani esimesel osal, lisaks on kasutatud katkendeid romaani ülejäänud osadest (kokku neli) ja sõjasosalenute mälestusi.

Alustaksin sellest, et otsides jutuksoleva linateose kohta Internetist kommentaare, jõudsin järeldusele, et seal arvamuse avaldanud jagunevad kahte leeri: ühed kiidavad taevani ja teised materdavad maatasa.
Arvud on muidugi kõnekad - "Nimed marmortahvlil" (umbes 150 000 vaatajat) tõukas troonilt legen­daarse "Titanicu", mis oli aastaid vaadatuim film Eestis.
Minu meelest on see ainult hea, et Eesti lina­teos on suutnud nii palju kõneainet pakkuda - selge märk sellest, et film äratas tähelepanu.

Mina ütleksin, et film on hea, aga teostusel on ka oma puudujäägid.

Näiteks oleksin mа kahe eri aja­momenti kirjeldava lõigu vahele mingi seose loonud.

Praeguses teostuses hüppab tegevustik järsult ühest aastast teise ja inimene, kes ei ole väga hästi kursis eesti ajalooga, võib sattuda segadusse.
Kahe lõigu vahel võiks olla kasvõi lühike kokkuvõtlik tekst selle kohta, mis vahepeal toimunud on.

Sattusin algul  isegi veidi segadusse, sest raske oli aru saada, kes on parajasti pealetungil, kes taandumas.

Lääneliku maigu jätab filmile külge stseen, kus hetk pärast sõprade surma ronivad noored soomusrogi katusele huilgama - elavaks sihtmärgiks vaenlasele.
Juba mõni hetk hiljem selgub ju, et vaenlane pole kuhugi kadunud ja kui olukord olnuks nä turvaline, milleks siis soomusrong ?
Taheti vist sümboliseerida vabadusetunnet.
Ennast sellisesse olukorda kujutades piisaks ainüksi teadmisest, et mitu endist klassi­venda sõidavad koju kirstudes ja mõni vaagub veel еlu ja surma vahel, et mitte sattuda eufooriasse.
Pealegi polnud ju vabadus veel päriselt käes, sõda alles kestis.

Kindlaks miinuseks filmi juures loen tegelaskujude liiga pealiskaudset tutvustust.
Peategelasteks on ter­ve klassitäis poisse, mееldе jäi neist vaid mõni üksik.
Filmi algul oleks pidanud neile kõigile pühendama rohkem ekraaniaega, et eripärad ja iseloom välja tuua.
Hiljem,lugedes infot filmi kohta avastasin mitu nime, kelle omanikke mа ei suutnud enam tuvastada, nagu poleks neid ekraanil üldse olnudki - neist ei jäänud mingit muljet.
Näiteks võib tuua Kohlapuu, keda mа ainult filmi põhjal küll iseloomustada ei oskaks.
Siis veel keegi Martinson, huvitav, mida see tegelane seal filmis tegi ... Mis eriti oluline - sotsiaalne taust jäi minu jaoks kõigi puhul arusaamatuks.
Alles hiljem, järjekordselt Internetist saadud info põhjal, sain teada, et Alias oli pärit vaesest perest.
Filmist mа seda küll välja lugeda ei suutnud.

Ma ei usu, et tol ajal õppisid gümnaasiumis ainult rikaste kodanlaste lapsed, need stseenid, kus Ahase еlu-olu ja kodutare näidati ei kinnitanud küll väidet, et ta teistest pare­mini elas.
Polnud ju kellegagi võrreldagi.

Kerkis küsimus, miks on filmi pealkiri "Nimed marmortahvlil" - olid nimed, oli tahvel, aga marmor .... Filmivaatajad, kes ei tea, et kunagi oli see Vabadussõjas hukkunute nimedega tahvel tegelikult Tartus olemas, võivad sattuda segadusse.
Oleks võinud ju linateose lõррu kasvõi paar rida selgitavat teksti tekitada.
Sõber, kellega kinos käisin, lõpetas vene keelse kooli, kus eesti ajalugu ei peetud oluliseks, arvas et kogu see lugu on üks suur muinasjutt - ta ei uskunud, et kaheksakümmend aastat tagasi olid tavalised koolipoisid nii patriotistlikult meelestatud.

Puudusi leiaks ilmselt veelgi, aga mа ei taha olla tüüpiline eestlane, kes teisi aina kritiseerib, ise midagi teha julgemata.
Edasi linateose positiivsetest külgedest.

Мullе meeldis filmi toodud love story, vastupidiselt paljudele arvamuse avaldajatele, kes rõhutavad armastuse "poogitust" sõjafilmi ja viitavad romaanile.
Mina ei väida, et see osa muudab filmi liiga "hollywoodlikuks", õnneks pole filmi topitud tiiüpilisi läänelikke pisaratest ja lembehetkedest nõretavaid stseene.
Lõppude lõpuks on filmi kangelasteks ikkagi noored inimesed.
Pealegi lõpeb lugu väga dramaatiiiselt, peaaegu kõik peategelased hukuvad.
Vähemalt jääb vaatajale lõpustseenist lohutav tedmine, et Ahas pole kogu oma traagikas päris üksi.

Hästi oli välja toodud tegelaskujude sisemine heitlus, seda eriti punasevõitu maailmavaadetega Käämeri ja Ahase vahelises tänavavaidluses.
See stseen ilmestab hästi tolleaegset segast olukorda, pidi ju iga eestlane otsustama, kas minna kodumaa eest lahingusse ja kui minna, siis kelle vastu.

Riiklik üldmobi­lisatsioon kukkus 1äbi, seda tähtsamaks muutus iga mehe otsus osaleda või mitte osaleda kodumaa kaitsel vabatahtlikuna.
Vabariigi eest sõdijatel ei jäänud muud ü1е kui loota rahva patriotismile.
Nii nagu praegu räägitakse kahest Eestist, jagunes ka siis rahvas kahte leeri: omariiklust toetavad kodanlased ja okupeerija headusesse uskuvad kehvikud.
Valitses absurdne olukord, kus vend võis venna vastu sõdima sattuda.
Seda situatsiooni kajastab hästi stseen filmi lõpuosast, kus Henn kohtab oma venda Antsu, kes osutub ootamatult vaenlaseks.
Filmi alguses kella seiskamise stseenis on nad alles üksmeelselt sakslaste vastu meelestatud.

Hetk, kus Henn peab valima, mida edasi teha on dramaatiline - ükski normaalne inimene ei suuda arrmutult tappa oma pereliiget, samas näitas Hennu käitumine, kuidas sõda inimesi julmaks muudab.
Kes teab võib olla oleks Ants Hennu vennalikkust ära kasutades ise talle otsa реаlе teinud.
Мuud võimalust ei jäänud, kui Ants kahjutuks teha.
Inimene on inimesele hunt, seda eriti sõjas.

Fiimitegijatele on ette heidetud kontekstiga sobimatute fraaside kasutamist.
Olen nõus, et väikeseid vääratusi esineb, ega hästi ei tahaks uskuda, et kaheksakümmend aastat tagasi mõni noor "jooksu kinni pani".

Samas on Nüganen ise nimetanud ühe oma eesmärgina tekitada vaatajas mingeidki emotsioone.

Minu meelest poleks sellesse seika sobinud ükski teine fraas paremini - tõesti oli naljakas, terve saal rõkkas naerda.
Midagi pole parata maailm meie ümber muutub kiiresti, keel ühes sellega.
Ma ei näe selles midagi halba, kui inimestel on lõbus, eelkõige on tegu siiski meelelahutusega.
Film tehti rahvale, mitte üksikutele nostalgiat tagaigatsevatele kriitikutele.

Läbi filmi saavad tänapäeva teismelised võrrelda end ja oma väärtushinnanguid eelmise sajandi alguse noortega.
Tõenäoliselt ei jõua teos raarnatu kujul nä otseselt lugejani kui film vaatajani.
Raamatu luge­misel on vaja rakendada rohkem kujutlusvõimet, et samastada end tegelasega, filmi kaudu on seda liht­sam teha.
See võiks olla üks filmi eesmärkidest.
Muide mõned gümnasistid on taolisi võrdlusi juba tei­nud ja ühe neiu kirjutist lugedes tekkis tunne, et praegused teismelised ei еlа samas maailmas, kus nen­dе esiisad oma nooruspõlves.
Tütarlaps arvas, et tõenäoliselt ei leiaks Henn Alias 21. sajandi teisme­listega ühist keelt.
Kartа on, et ültsе keele leidmine tekitaks sõna otses mõttes рrоblееmе, eesti keel on tõesti vahepeal muutunud.
Kuid üldiselt olen arvamusel, et oma olemuselt pole inimene esimeste tsi­vilisatsioonide tekkest alates eriti muutunud, ainult orjade asemele on ta vahepeal masinad leiutanud.
Teise neiti arvates рuudub praegustel noortel patriotism, uhkus eestlaseks olemise üle, nad ei oleks nõus vabatahtlikena sõtta minema.
Mina arvan vastupidi.
Nii nagu tolle aja noortel puudus adekvaatne ette­kujutus sõjast, nii on see ka tänapäeva teismelistega.
Sõdida on ju hulga huvitavam, kui päevade kaupa igavates tundides istuda.
Olid ju filmiski noored kodumaa kaitsmisest vaimustuses, täis pealehakkamist, tahtmist kangelasteks saada.
Hiljeni, lahinguväljal, purunesid kiiresti kõik ideaalid pärast reaalset kokku­puudet sõja õuduste ja laastava mõjuga.

Arvan, et samasugune psühholoogiline faktor toimiks ka täna­päeval.
Toosama neiu väitis ka, et tänu filmile ei telcita põhikooli kohustusliku kirjanduse hulka kuuluv Kivikase romaan koolilastes enam alateadlikku vastumeelt teose lugemise suhtes.
Та arvab, et noortes, kes on filmi näinud, tärkab soov raamat ü1е lugeda ja neid kahte omavahel võrrelda ja analüüsida.
Seegi võiks üks filmi eesmärkidest olla.
Minulgi tekkis mõte raamatuga tutvust teha, juba ainuüksi põhjusel, et mina pidin põhikoolis kohustuslikus korras igasugu jama lugema, tekkis huvi võrrelda kümme aastat hiljem koolis loetavat kirjandust tolleaegsega.
Vastupidiselt mini ootustele, osutus raamat nä рориlааr­seks, et raamatukogust laenutamiseks peab end lausa järjekorda registreerima.
Raamat jäi küll hetkel lugemata, siiski on mul  hea mееl, et ühte meie oma kirjanikest on jä11e rahvale тееldе tuletatud.

Filmi peaeesmärgiks peakski оlеmа mitte ainult teismeliste, vaid kogu rahva huvi äratamine Kivikase ro­maani, Vabadussõja ja üldse eesti ajaloo vastu.

Мullе tundub, et mе teame oma maa ajaloost häbiväär­selt vähe.
Ideaalis võiks filmi vaatamine oluliselt tõsta meie eneseteadvust.
Tegelikkuses mа muidugi ei usu, et kõigist kinoskäinutest saavad kõvad patrioodid.
Aga siiski, nagu juba eespool mainitud, on arut­еlu linateose ja selles käsitletava teema ülе elav - see on juba hea märk.
Järelikult äratas tähelepanu ja tekitas tundeid ning arvamusi.
Igatahes minu puhul jõudis Nüganen oma eesmärgini.
Seansi ajal sai nä südamest naerda kui silmi pühkida.
Ja mõtlema pani ka.
Ei kahetse, et vaatamas käisin ja loodan, et see film ei jää erandiks reeglite hulgas.