Nimed marmortahvlil  Essee                Isiklikult mina ei leidnud kahjuks vaba aega, et läbi lugeda raamatu "Nimed marmortahvlil".
Aga poolteist tundi, mida ma raiskasin filmi vaatamisele, oli seda väärt.

Film mulle väga meeldis.
Esiteks, seal mängisid minu vanuse näitlejad.
Teiseks oli see mu isamaaga seotud ja kolmandaks, minu meelest alati on huvitav vaadata ajaloolisi filme, mis annavad sulle kas või väiksegi ettekujutuse oma eelkäiatest, sellest mis ja kuidas oli ennem.

See sõjadraama oli lavastatud Albert Kivikase romaani järgi, mis oli seotud päris sündmustega.
Tollaaegsed inimesed olid väga palju erinevamad tänapäeva rahvast, aga ümbritsev neid loodus jäi sama ilusaks ja sama väärtuslikuks, et seda kaitsta venelaste eest.
Ma arvan, et täna oleks vähe neid poisse, kes koolipinkidest tõusta, relvi haarata ja oma riigi iseseisvuse eest võitlusse asuda.

Selle filmi vaatamise jooksul mul tekkis üks küsimus, et kus sõdurid hoidsid oma padrunid.
Relvad olid olemas igaühel, aga padruneid polnud näha kusagil.

See lugu paneb mõtlema, et kui tuleks võimalus, kas mina läheksin oma riigi iseseisvuse eest võitlema kohe koolipingist tõustes ja veel nii noorelt.
Vabadusel on kõrge hind; tihti võib see isegi olla paljude inimeste elud.

Minu arvates, mida rohkem inimesi vaatavad läbi selle filmi, seda suureneb arv inimesi, kes võib- olla hakkavad teistmoodi suhtuma oma Isamaasse.
Ja lõppude lõppuks võib-olla ka väheneb nende inimeste arv, kes põgenevad otsides paremat kohta välismaale, mitte et proovida oma elu paremaks muuta siin- Eesti Vabariigis.