Essee "Nimed marmortahvlil" filmi järgi.

Ma vaatasin läbi filmi "Nimed marmortahvlil" ja siis tahaks kirjutada natuke minu muljedest.

See film meeldis mulle väga.
Alguses ma arvasin, et filmis Vabadussõda on idealiseeritud ja eesti sõdurid on näidatud nagu kõige julgemad ja kartmatud.
Tegelikult see pole üldse nii: režissöör ei heroiseeri sõda, filmis puuduvad eluvõõrad vaprusstseenid.
Sõdurid on tavalised inimesed.
Hirm ja kartus on nendele iseloomulikud.
Noortele koolipoistele sõda on kohutav reaalsus.
Neid haarab meeletu surmahirm, mille ajel põgenetakse püsse ja varustust maha jättes lahingust.

Mulle samuti meeldis kuidas süžees põimuvad armastus isamaale ja armastus neiule.
Need on väga tähtsad peategelase jaoks ja just nende mõjul ta otsustab mis teha, kuidas käituda ja isegi kuidas elada.
Arvan, et armastus üldse oli tolleaegse inimeste elu peamine tegur.
See mõjus neid palju rohkem kui tänapäeval.
Paljud inimesed elasid armastuse nimel ja see võiks olla kas isamaa, Jumala või lihtsalt armastus teise inimese vastu.

Peaks tõesti siiralt armastama oma isamaad, et olla valmis sõdima ja surema selle nimel.
Tavaliselt pärast sõjast filmide vaatamist jääb inimestel ebameeldiv mulje, sest esiplaanil seal on alati surm ja tapmine.
Vaatamata sellele, et film "Nimed marmortahvlil" on samuti sõjast, arvan, et esiplaanil selles on niisugused asjad nagu sõprus, armastus ja ennastsalgavus.
See on mingis mõttes helde film.
Ausalt öeldes kui ma tulin kinosse, siis ei tahtnud vaadata seda filmi, ma vaataks parem mingit komöödiat või teist filmi.
Aga jäin filmiga rahule ja ei kahetsenud.
Nüüd soovitan kõigile noortele seda filmi, sest see võib tõesti õppida häid asju.
Filmil on ka praktiline külg: see aitab meid paremini tunda meie ajalugu, annab ülevaade mineviku sündmustest.
Filmi vaatamine on palju huvitavam, kui õpiku lugemine.
Tõesti on kahju, et huvi selle filmi vastu on peamiselt pensiooniealistel inimestel, sest mina koos kaasõpilastega olime ainsad noored kinosaalis.