"Nimed marmortahvlil"                Olen käinud vaatamas filmi "Nimed marmortahvlil", mis on Albert Kivikase romaanil põhinev lugu.

Albert Kivikas oli Eesti iseseisvusaja kirjanikest üks viljakamaid ja andekamaid, kelle loomingus on erilisel kohal Vabadussõja teema.
Tema peateos on "Nimed marmortahvlil", mis kujutab faktitruult Tartu vabatahtlike pataljoni lahinguteed 1919. aasta jaanuaris.
Selle pataljoni koosseisu kuulus ka Tartu keskkooliõpilastest moodustatud üksus, kes näitas lahingutes vaprust.
Teoses Hennu Ahase arenguloo kõrval näitab autor kuidas sõda murdab, muserdab ja muudab inimesi.
Kivikat huvitavad niisugused teemad nagu inimese ja sõja vahekord, noore Eesti vabariigi sünd, poliitiline ja kultuuriline areng.

Filmi pikkus on 1 tund ja 30 minutit ja minu arvates režissöör ja teised filmi loomisest osavõtjad tegid kõik, et meie tunneksime too aja ja rahva meeleolu, võitleksime, kõiguksime ning otsustaksime koos peategelastega selle aja jooksul.
Mina arvan, et film on väga edukas.
Ta sai väga populaarseks rahva hulgas.
Filmi lavastas Elmo Nüganen, toimuva jäädvustas filmilindile kogenud operaator Sergei Astahov ("Vend" ja "Vend 2").Peaosades Priit Võigemast (Ahas), Argo Aadli (Konsap), Ott Aardam (Kohlapuu), Karol Kuntsel (Martinson), Alo Kõrve (Käsper), Anti Reinthal (Tääker), Ott Sepp, Mart Toome, Hele Kõrve (Marta).

Film on emotsionaalne sõjadraama ja nagu Kivikase raamatki annab tõetruu ning kaasakiskuva pildi ajast, mil paljud Eesti inimesed oma kõhklustest ja tülidest üle saades rindele rahvusriiki looma läksid.
Romaan "Nimed marmortahvlil" on tänaseks võtnud kindla koha Eesti kirjandusklassikas, säärase raamatu põhjal tehtud film, võib öelda rahva ühtsustunnet kinnitav, on rahvuslikule kinokultuurile väga oluline.
Tähtis on see, et filmis on kõik: surm, armastus, kavalus, vaprus, truudus, sõprus, ustavus, lootus, usk, ebakindlus ning sisekonflikt.
Inimkond on juba liiga väsinud filmidest, kus relvastatud mehed ja naised tülitsevad kogu aeg mitte millegi eest või tihtipeale narkootikumite või raha pärast, kus ei ole armastust ega kõrgeid tundeid.
Niisugustes filmides on ainult odavad ja mõttetud meelelahutused ja taustaks on tavaliselt ebareaalsed sündmused aga mitte reaalne elu.
"Nimed marmortahvlil" on film, milles on vääriline eesmärk: vabaduse ja iseseisvuse nimel võideldakse, tapetakse, sõditakse.
Vaatajale näidatakse, et sõduritel sõja ajal ei ole ka kerge, nad on ju inimesed, kellel on samuti nagu teistel tunded ja heasüdamlikkus, mille tõttu on ka neil sisekonflikt olemas.
Paljudele neist jääb arusaamatuks, miks peab võitlema ja tapma, kui eriarvamusi võiks ületada kokkulepe abil.
Niisugune inimen on ka Ahas.
Meie näeme, mis ta hinges toimub.

Priit Võigemas on tõesti andekas näitleja.

Vabadusel on kõrge hind.
Paljud surevad.
Tekkib küsimus: kas saavad need inimesed, kes võitlevad, tasuks armastuse, isamaa või jäävad neist mälestuseks vaid nimed marmortahvlil... Film, nagu raamatki, annab meile teemat mõtlemiseks... Maurice Maeterlinck ütles: "Kõikjal elus, kus võitlus on võimalik, tähendab alistumine vaid varjutud teadmatust, võimetust või laiskust.
" Tartu poisid võitlesid lõpuni.
Nad on kangelased.

Mulle see film väga meeldis.
Minu kodumaa on ka Eesti ja kui mina peaksin valima, mille eest ja kellega võidelda, siis läheksin koos Tartu keskkooli poistega oma kodumaa eest sõdima.
Ka siis, kui mu nimi jääks ainult marmortahvlil, sest meie elame kuni meid mäletatakse.