Albert Kivikas "Nimed marmortahvlil"  Essee               Olen täheldanud, et tänapäeva noored huvituvad vähe kirjandusest - eriti, mis puudutab ajaloolist kirjandust.
Mina kuulun samuti nende noorte hulka, kes vahel ekslikult arvavad, et milleks asjatult oma mälu koormata mingisuguste ajalooliste faktidega, mis pealegi toimusid mitusada aastat tagasi.
Samas aga leian, et iga inimene peab teadma vähemalt oma kodumaa ajalugu.
Kõik me ootame Euroopa Liitu astumist, paremat tulevikku ning sõdade eest kaitstud Eestit.
Nii, nagu keegi on öelnud, et inimene, kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta, peame ka meie teadma, kuidas on see kodumaa, millel me elame võidetud ning millist hinda pidi keegi kunagi selle eest maksma.
Usun, et paar kuud tagasi teadsid vähesed noored midagi Albert Kivikase romaanist "Nimed marmortahvlil".
Kui ma õigesti mäletan, ei kuulu see kohustusliku kirjanduse hulka, kuigi võiks - isegi peaks.
Mina omalt poolt tahaksin tänada neid inimesi, kes otsustasid selle romaani ainetel filmi teha.
Häbi tunnistada, kuid ma poleks ehk iialgi sellest Vabadussõjast midagi teadnud, kui poleks seda filmi vaatama läinud.
Usun, et peale minu on veel teisigi selliseid.

"Nimed marmortahvlil" kogus väga palju populaarsust ning paljud läksid seda kindlasti suure meediakära pärast vaatama, ka mina.
Kindlasti tänu sellele on filmi tegemise mõte end ammutanud, sest arvan, et igaüks sai sellest filmist teada asju, mida ta varem enda arvates kuulnudki pole, kuid tegelikult sel ajal, kui sellest koolitunnis räägiti, ta magas.
Minule avaldas film "Nimed marmortahvlil" väga head muljet - lausa nii, et käisin seda kaks korda vaatamas.

Üllatav, et isegi teisel korral avastasin enda jaoks asju, mis esmakordsel vaatamisel kahe silma vahele jäid.
Mulle meeldis, et selles filmis pidi ka natuke nn.
ridade vahelt lugema.
Näiteks piinab mind siiamaani asjaolu, et ma ei tea täpselt, kes oli see poiss, kes filmi lõpus klassiuksest sisse astus.

Kas see oli Hennu ja Marta poeg, või oli see keegi teine, jääbki minu jaoks mõistmatuks.

Peale filmi lõppu tahtsin ma nii väga püsti tõusta ja öelda kellelegi: "Vot, sellised olid meie EESTI poisid!
" Nii uhke tunne tuli kohe peale.
Kui mõni mitteeestlane seda filmi vaatab, peaks tal kadedustunne peale tulema (vähemalt nii ma loodan).

Vabadussõda algas 28. novembril 1918. aastal Punaarmee pealetungiga Eestile.
Vabatahtlikult läksid oma kodumaa eest sõdima vaprad koolipoisid.
Tänu sellele, et nemad maksid kunagi verehinda, elame me praegu iseseisvunud Eesti vabariigis.
Arvan, et peaksime mälestama neid inimesi, kuna just neile oleme võlgu oma vabaduse ja võib-olla ka olemasolu.
Samuti loodan, et tänu nii suurele "Nimed marmortahvlil" populaarsusele otsustavad eesti rezissöörid veel teisigi taolisi filme meie kodumaa ajaloost luua.
Tuleb arvestada sellega, et tänapäeva kiire elutempo juures pole inimestel aega raamatuid lugeda, kuid võiks loota, et ajaloolised filmidki korvavad kasvõi veidigi selle teadmatuse oma kodumaa eluloost.