Nimed marmortahvlil  Essee                "Nimed marmortahvlil" on Albert Kivikase romaanil põhinev lugu.
Tegevusajaks oli Vabadussõda ja tegelasteks Tartu koolipoisid; noorukid, kes oma klassivahedest ja kõhklustest hoolimata rindele lähevad Eesti riiki "looma".

Käisin filmi vaatamas kaks korda.

Esimesel korral olin sellest vaimustuses, teisel aga suutsin olla veidi kriitilisem.

Mulle on tähtis, et filmil oleks lõpp, mis paneks kogu eelnenu raamidesse.
"Nimed marmortahvlil" oli see olemas.

Väikse poisi sisenemine tühja klassiruumi sümboliseeris kaotust ja valu, mis sõja lõpuga kaasnes, samas rindele läinud noormeeste nimed tahvlil meenutasid lootust ja indu, mis poistel oli enne sõtta minekut.

Teine asi, mis mulle selles filmis väga meeldis oli muusika.
Tavaliselt Eesti filmide muusika on pigem häiriv kui naudingut pakkuv.
"Nimed marmortahvlil" puhul oli taustamuusika köitev ja igati kohana.
Heli tegi nähtud pildi terviklikuks, selleta oleks kogu vaatepilt jäänud poolikuks, võib-olla isegi arusaamatuks.
Eriti hinge läks mulle süžee.
Mõte sellest, kuidas poisikesed sõtta tormasid, et Eestit vabaks saada, tõi mitmel korral pisarad silma.
Kui praegu peaks sõda puhkema, ei usu ma, et nii innukalt koolipingist tõustaks ja vastast tümitama joostaks.
Kuid samas ei või iial teada... Negatiivseks pean ma filmi pikkust.

Kõik toimus väga kiiresti ning iva jäi pisut lahtiseletamatuks.
Oleks näha soovinud veidi rohkem keskendumist tegelaskujudele ja filmi umbes pool tundi pikemana.

Veel oli kummaline, et sõda kui sellist näidati väga vähe.
Kohati jäi mulje, et sõda ei toimunudki, vaid tegu oli lihtsalt hetkelise kriisiseisuga.
Näiteks sõit koju: noormehed olid just lahingust tulnud ja istusid rongi katusel!
Vaevalt tegelikult keegi seda teha julges: sõda ei lõppe kunagi üle öö.

Selliseid möödalaskmisi oli veelgi.
Õnneks oli negatiivset ja ebatäpsusi väga vähe ning film tervikuna nautitav.
Süžee läks hinge ja pani hoolega mõtlema selle üle, kui vähe me praegu oma VABA maad/riiki hindame.
Arvan, et "Nimed marmortahvlil" saab samasuguseks rahvalemmikuks nagu "Viimne reliikvia" ja sedagi tsiteeritakse koosviibimistel ning armastatakse aastakümneid.