ESSEE  Nimed Marmortahvlil                Ühest viimase aja vähestest eesti filmidest pälvis just "Nimed marmortahvlil" laialdast tähelepanu.
Kuigi kriitikute sulest on tulnud nii negatiivset kui ka positiivset hinnangut, leian, et sellise filmi tegemine on eelkõige ainult kasu toonud.
Eelkõige seetõttu, et see tutvustab Eesti ajalugu ning Eesti Vabariigi sündimise tagamaid.

Albert Kivikas andis oma raamatus põhjaliku ülevaate valikutest, mis tol ajal valitsesid.
Tolleaegsetel noortel ei olnud kerge seda valikut teha.
Sõda viis paljud hukatusse, kas siis otseselt surma või siis vaimselt rivist välja.
Filmi peategelane Henn Ahas kõhkleb kaua, kas minna sõtta või mitte.
Hennu veli läheb ning ta on teinud raske otsuse, minnes venna teadmata hoopis punaste poolele.
Vend tunneb, et ta ei taha ega tohi kunagi enam koju tulla ning seetõttu keelabki ta vennal sõtta tulemast, öeldes "Mis te nolgid sinna ronite!
" ning käsib hoopis ema ja isa eest hoolitseda, sest Henn on tema arvates nende pere ainus lootus.
Kui vend tundis, et ta valik ei ole just kõige õigem, siis miks ta üldse sellise valiku tegi?

See ongi minu arvates selle loo kõige keerulisem osa.
Vabadussõjas hukkus üle 200 mehe.

Maailmamastaabis on see väike arv, aga Eesti jaoks oli see siiski suur hulk inimesi, nende hulgas ka noored gümnaasiumipoisid.
Film erineb raamatust nii mõnegi koha pealt.
Kindlasti üritasid filmitegijad filmi põnevamaks, enam kaasahaaravamaks ja intrigeerivamaks muuta.
Martast pole raamatus üldse kirjutatud ning Henn Ahas oli teadukohaselt ajalooline isik, kes tapeti punaarmeelaste poolt juba mõisas punaste äkkrünnaku ajal.
Film aitas aru saada sõjavõitlejate meeleheitest ja tunnetest ning need hetked tekitasid ka filmi vaadates väga melanhoolset tunnet, aga neid hetki ei oldud üle dramatiseeritud.

"Nimed Marmortahvlil" võib hästi kasutada noorte harimiseks, sest praegusel hetkel põhikoolis ning mõnel juhul ka gümnaasiumis õppijail pole tegelikult õrna aimugi sellest, kui raske oli omal ajal sõda ning nad ei oska aimata ka seda hinda, mida Eesti aastail 1940-1992 maksis.
Nad ei ole seda omal nahal kogenud, mis tunne on alluda võõrale rahvale.
Nad ei näinud elu Nõukogude Liidus ning nad ei oska seda ka ette kujutada ning Eesti vabadust hinnata.
Minu arvates ei teeks noored tänapäeval samu otsuseid, mis 85 aastat tagasi.