Essee                Mõte lugeda romaani "Nimed marmortahvlil" või vaadata filmi tekkis mul pärast TPÜ muuseumi külastamist.

Kui ma nägin raamatu ilma köiteta punase kirjaga "keelatud".
Mus äratas huvi mis on selle raamatu sees, mida ei tohtinud lugeda tolla aja inimesed ja miks, keegi oma eluga riskides, varjas seda.
Minu meelest, see on suurepärane romaan, mis kajastab nii ajaloolisi fakte, kui ka inimeste hingeelu ja suhtumist tekkinud olukorra vastu.

Iseseisvuse saavutamine peaaegu alati toimub sõja abil.
Miks siis tuleb nii kallist maksta selle eest ja kas see on seda väärt?
Kivikase romaan näitab, et isamaa vabadus on küll seda väärt.

Keerulisesse olukorda sattusid romaani peategelased - Kommertskooli õpilased.
Noortele inimestele, kellel ei olnud mingi elukogemust, tuli teha otsuse.
Sellest otsusest sõltus kelle ja mille eest nad hakkavad hakkavad sõdima.
Nad olid küll nõus ohverdama oma elu isamaa vabaduse eest.
Aga võib öelda, et noortele koolipoistele sõda oli mingi moel nagu romaantika, mis hajus, kui nad tundsid surma reaalsust, et surm on vältimatu ja nii lähedal... järg-järgult nad muidugi hakkasid harjuma sellega, kuid hirm oma ja lähedase inimese elu eest ikka säilis.

Minu arvates, peamiseks jõuks, mis juhib inimesi tegutsema on muidugi armastus.
Nii armastus isamaa vastu, kui ka inimeste vastu.
Aga armastus samaaegselt paneb ka kahtlema.
Näiteks Ahas kaua ei suutnud otsustada kumma poolel on tema.
Ühelt poolt - punasemeelsed isa ja vend, teiselt arusaam, et ta lihtsalt ei suuda võidelda oma rahva vastu... Just niisuguste, nagu Kivikase noorte koolipoiste otsus ja sõjas osavõtmine mõjutasid vabadussõja tulemust ning eesti ajalugu tervikuna.
See on väga mõtlema panev romaan.
Ning see peaks meie tänapäeva noortele ikka ka midagi õpetama.