Essee  "Nimed marmortahvlil"                Tänapäeval tehakse väga palju filme, nii et igaüks saab valida enda maitse järgi, mida tal tasub vaadata.
Kuid tundub küll, et enamik filmidest tehakse kindla vaatajaskonna jaoks.
Väga vähe on neid filme, mida saaksid vaadata kõik, sõltumata vanusest, huvidest ja teistest teguritest.
Ma arvan, et "Nimed marmortahvlil" kuulub just viimaste hulka.

Peaaegu igaüks leiab selles filmis midagi enda jaoks, ta on väga mitmekülgne.
Filmis on kõik: ilus armastuslugu, tõeline sõprus, tolle aja poliitiline olukord, sõjalahingud.
Filmi jooksul saab nalja ja vahel on ka väga kurb või isegi hirmus.

Selliseid linastuseid nägu "Nimed marmortahvlil" on vaja, sest just selline film paneb meid mõtlema ajaloost, rahvuslikust uhkusest ja ühtsusest.
tahaks loota, et see film ei jätta ükskõikseks noori.
Ning need noormehed, kes püüavad kooliga sõjaväe kohustusest kõrvale hiilida, esitaksid endale küsimuse: "Kes tänapäeva Eesti eest võitlema läheb, kui meie kodumaad mingi oht ähvardab?
" ja näinud filmi põhjal ikka õige vastuse leiavad... On näha, et tänapäeva noored ei tunne erilist huvi ajaloo vastu.
Samas loodan, et seni põhikooli kohustusliku kirjanduse nimekirja kuulunud A. Kivikase romaan, saab pärast näinud filmi õppurite lemmikteoseks.
Võib-olla film tekitab neis soovi seda raamatut läbi lugeda, et oma ajalugu paremini tundma õppida.

Vähemalt mul oli seda filmi huvitav vaadata ja mis kõige tähtsam ta pani mind paljude asjade üle mõelda.
Eriti põnev oli jalgida tegelaste karaktereid.
Filmis oli näidatud palju erinevaid inimtüüpe: vapraid ja argpükse, rahulikke ja külmaverelisi.
Meie silmades muutusid koolipoisid meesteks.
Mind ei jatnud külmaks Marta ja Ahase kaunis armastuslugu, väga hea muusika ja tegelaste oskuslik näitemäng.

Mulle jai kõige rohkem meelde emotsionaalne moment, kus Ahas seisis akna taga, vaatles oma vanemaid ja pidi tegema vist ühe oma elu raskeima otsuse.

Eestlased sõdivad venelastega ... minu vanemad on rahvusest venelased, mina olen sündinud ja elanud Eestis, see on mu kodumaa.
See film tekitas mus veel korra küsimuse selle kohta, et kes ma ma siis rohkem olen, kas eestlane või venelane ja kus on mu isamaa?
Mõeldes sellele küsimusele hakkas mul isegi hirm.
Me oleme kõik ju inimesed, sõltumata rahvusest ja tahame kõik ühte vabadust ja "selget taevast".
Miks siis tekivad sõjad, arusaamatus ja olukord, kus inimene siin ja seal on "oma" ja samal ajal "võõras".
Kas siis on "Nimed marmortahvlil" üks hea film?
Igaühel on oma arvamus selle kohta.
Seda ma ei tea.
Minu jaoks "hea film" ei ole see film, mis kõigile meeldib, või veel midagi sarnast, vaid see, mis paneb mõtlema, tekkitab küsimusi ja vaidlusi.
Hea on see mis ei jatta meid ükskõikseks.