Herman on roninud puu otsa.
Juuksed lehvivad tuules, aga see tuul on meeldivalt soe.
Puu oksad kaitsevad päikeselt ja teiste pilkudelt.
Herman tahab olla tükk aega üksinda ja mõelda rahus oma elu peale.
Pealegi on siit nii tore vaade tüdrukutele... !
Kuid tüdrukud ununevad ruttu.
On midagi muud, tähtsamat, mis kõidab meele.

See saab olema Hermani viimane suvi selle väikse järve ääres nende armsate inimestega.
Sügisel peab Herman kolima ära.
Üksinda.
Noorel inimesel on ju vaja haridust ja kogemusi.
Kõik ees ootavad kogemused ei ole just kõige meeldivamat tüüpi.

Näiteks lahkuminek sellest, millega on harjunud ja millest ei tahaks loobuda.

Kui ainult saaks peatada aja just nüüd, sest just siin on nii hea olla, et ei tahaks kuhugi minna.
Aga kell muudkui tiksub edasi ja lapsed mängivad murul teadmata midagi elu võimalikkudest mustadest külgedest.
Herman ohkab.
Miks küll peab loobuma ühest, et saada midagi teist?
Eriti siis kui on alles noor ja tahakski kõike või vähemalt ei oska otsustada eri võimaluste vahel.
Siis sind sunnitakse otsustama ja mis siis saab kui otsustadki valesti?
Tulevikul ei ole ju garantiit, kuid siiski ise vastutad kõige eest.
Herman kadestab all kisavaid poisse ja tüdrukuid.
Ta otsustab ronida alla ja liituda nende hulka.
Heas seltsis mured ununevad korraks.