"Elu tsitadellis"    Sõda on alati tragöödia.
Isegi kui ta ei puuduta meid isiklikult, ka selle sündmused ei lähe meist mööda.

Kõik inimesed on omavahel seotud kasvõi sellepärast, et me elame ühise maailmas ja keegi ei tea, millal sõda tuleb sinu majja ja sinu perre.

Sellepärast me ei saa olla teiste riikide sündmuste ja inimeste valu vastu ükskõiksed.
Mõnikord isegi tuleb uskuda võõrast inimest ja lahti ütelda oma sugulasetest kuigi see on väljakannatamatult raske.

Nii oli sunnitud tegema ka professor Miilas, üks peategelastest filmis "Elu tsitadellis".
Kogu oma elu jooksul ta elas oma majas, kus kõik elasid tema reeglite järgi.
Ja ta mitte kunagi pole mõelnud selle peale, et tema- austatud professor, kes kogu oma elu jooksul tegeles ainult teadusega ja hoidis end ja oma pere igasugustest sõja sündmustest eemal, tuleb oma elu lõpus läbi elada kõige dramaatilisemaid hetki.

Tema poeg Karl astub vabadusvõitlejate ridadesse, tütar armub sõjaväelasse, kes katsub tõestada professorile, et tema teine poeg on koos vaenlastega.

"Tsitadell" on lõhutud.

Tema sõna selles majas ei ole enam nii tähtis nagu enne.
Kõik liigub selle poole, et ta jääb üksi.
Esimene tunne on, et see on tõeline vabadus, aga pärast tuleb üksindus.

Aga kui seda poleks juhtunud, võib-olla poleks siis professor saanudki aru, et elus on teisi asju, peale teaduse, et unistused, mida ta pidas rumalaks asjaks, ükskord täituvad.

Ja vaatamata sellele, et tal tuli lahti ütelda ühest oma pojast, elu ei lõppenud, sest temaga koos olid tema teine poeg Karl ja Ants, kes tegid ta silmad lahti, et Ralf oli sakslastega koos ja kelle tõttu said surma paljud inimesed.

Nüüd aga seisavad nad akna ees ja vaatavad uut vabastatud Eestit ja unistavad uuest õnnelikust elust.

Vaatamata sellele, et selles filmis ei ole palju tegelasi ja kogu tegevus toimub ühes kohas seda on väga huvitav vaadata, sest kõik tegelased on erinevad oma iseloomult.
Eriti paistab silma nende suhtumine elusse.
Näiteks professor Miilase jaoks, kõige tähtsam on teadus, tütrele-riigi vabadus ja tahtmine edasi õppida, aga nende naabritele materiaalsed asjad, nagu serviisid, kleidid jne.

Loomulikult igaühel on omad tähtsad asjad ja me ei saa alati mõelda teistest inimestest, aga samuti ei tohi unustada neid.
Tuleb olla kannatlik ja lahendada probleeme rahulikult, et ei oleks süütuid ohvreid, näiteks nagu väike tüdruk selles filmis    Muidugi see on unistus (ma arvan iga inimese jaoks), sest sõjad olid, ja saavad olema, kuna maailmas on ebavõrdsus, vihkamine, ebaõiglus, aga mõnikord see unistus ka täidab.
Kuid see tundub mulle väga irooniline unistus.

xxxxx xxxx, xx-xx