Eestimaale jõudis kino 1896. aastal, mil Tallinnas ja Tartus korraldati esimesi avalikke kinoseansse ning eestlane sai näha maailmas sensatsiooni tekitanud elavaid pilte: Ameerika kiirrongi, Pariisi tänavapilti, suplust meres.
Kino tuli ja võitis; ta muutus aastateks laadapalagani üheks osaks.
1947 a. hakkab tegutsema Tallinna Kinostuudio, mis aastast 1963 saab nimeks "Tallinnfilm" ning samuti valmib esimene sõjajärgne eesti mängufilm "Elu tsitadellis".

1951a.
Valmib "Lenfilmi" baasil esimene eesti värviline mängufilm "Valgus Koordis" Hans Leberechti romaani põhjal, peaosas Georg Ots.

Jakobsoni näidend "Elu tsitadellis" ja H. Leberechti jutustus "Valgus Koordis" said Stalini preemia.

Tolleaegne näitekirjandus on lausa eeskujuandvalt aktuaalne, teenides kriitika kiitust nõutavate teemade kajastamisega, kusjuures temaatilised rõhuasetused muutuvad sünkroonselt partei otsuste ja kampaaniatega.
Näidendite poeetika on eepilise ilmega - Jakobson nimetabki oma teoseid dramaatilisteks jutustusteks -, iseloomulikud on paljud hargnevad tegevusliinid, arvukas tegelaskond, jutustavad ja kommenteerivad monoloogid, proosapärased kirjeldused remarkides.

Jakobsonliku dramaatilise jutustuse kõrvalt kaob 1950-ndateks komöödia žanr.

Sõjajärgne draamakirjandus on võrdlemisi üheülbaline, suhteliselt piiratud arv teemasid, konflikte, tüüpe rändab väikeste variatsioonidega näidendist näidendisse.
Esimesed eesti nõukogude näidendid tegelevad sõjasündmuste ja Saksa okupatsiooniga: Mart Raua "Karastus" (1945), Hugo Raudsepa "Rotid" (1946), Johannes Semperi "Aja käsk" (1946) jt.Jakobsoni karjäärile paneb aluse draama "Elu tsitadellis" (1946), ainus tema sõjajärgseist näidendeist, mida kannatas lavale tuua kolmkümmend aastat hiljemgi ("Vanemuine", 1976, lav Epp Kaidu).
See on omamoodi ibsenliku perekonnadraama ja marksistliku ideoloogia amalgaam.
Peategelane, vanade keelte professor August Miilas (tema prototüübiks peeti Tuglast), sulgub sõja lõpupäevil oma "tsitadelli", et väliseid võitlusi eirates pühenduda vaimutööle.
Kuid rindejoon jookseb läbi ta enese perekonnast, nii et professori püüd püüd säilitada erapooletus luhtub, sümboolseks võimendatuna eramut ümbritseva tara kokkuvarisemise läbi.

Filmi tegevus toimub väikeses elukohas, kus elab intelligents.
Seal asub üks puumaja, mis on ringi kõrge taraga piiratud.
Majas elab professor August Miilas oma perega.
Ta kujundas oma maailma, milles ta elab oma reeglite järgi ja soovib, et ka tema perekonnaliikmed jälgiksid neid.
Professor Miilas kogu elu tegeleb teadusega ja ta üldse ei huvita poliitika.
Professoril on kaks poega, Ralf ja Karl, ja tütar Liidia.
Nendega koos elavad veel professori naine Eva ja koduabiline Anna.

Annal on poeg, major Ants Guslap, kellest ta ei rääkinud mitte kunagi.
Ta teenib Nõukogude Armees, seda me saime teada filmi alguses.
Sõjategevuse puhul professori naabrid on väga erutanud ja nad mõtlevad, et oleks parem välismaale kolima.

Professori vanem poeg Ralf ja onupoeg Rihard tulevad professori külla.
August Miilas on väga rõõm, et Ralf tuli tema juurde, ta loodab, et Ralf aitab teda tema teadusetöös, sest nagu professor mõtleb tema vanem poeg on pühendanud teadusele.

Filmi alguses toimub Liidia ja Ants Guslapi äkiline kohtumine, mille pärast nad olid teineteisest huvitanud.
Iga kord, kui nad kohtusid, Liidia oli väga tähelepanulik tema vastu.

Linnas sõjategevuse puhul on palju havatuid.

Liidia küsib isalt lubadust, kas on võimalik nendes majas havatud sõdurid paigutada ja opereerida, professoril ei ole selle kohta midagi vastu.
Havatud sõdurite seas on professori õpilane Jaan Sander, keda opereerib professor Golovin, kes palju kuulis prof.
Miilasest, samuti luges tema artikleid.

Nõukogude Armee vabastas eesti saklastest, selle uudise August Miilas sai teada oma sünnipäeva ajal koos oma külalistega.
Karl otsustab sõjaväkke minna, sest peab seda oma kodanikukohuks.
Muidugi tema isa oli selle vastu.
Ta ütles, et nende peres ei olnud sõdurit.
Kõige kallim professori jaoks on Vabadus.
Karli otsustuse pärast major Guslap ja professor Miilas tülitsevad.
Liidia muretseb, ta on juba tüdinenud sellest, et isa kogu aeg otsustab oma laste eest.
Ta mõtleb, et tema jaoks on parem Tartu Ülikooli õppida minna, major Guslap on nõus temaga.

Ralf ja Rihard terve sõja ajal kaasaitasid sakslasi, nad varastasid, tapsid ja said selle eest palju raha kätte.
Nende jaoks ei olnud midagi püha, kui Ralfi isa sai teada, et nad on kuritegijad, nad lihtsalt otsustasid teda tappa, aga major Guslap sattus õiges kohas, õigel ajal.

Filmi lõpus professor Miilas saab aru, et tema laste valik on õige, sest just see annab talle vabaduse.