Tallinna Pedagoogikaülikool                                  Filmijärgsed mõtted                                                      Tallinn 2000      Film on tehtud soojas, romantilises õhkkonnas, mis meelestab vaatajat positiivselt.
Film näitab seda, mis on saanud mõnest eesti muistsest kohast.

Kuulates legende, mis on seotud antud hoonete ja aladega, võrdleb inimene teadvuslikult oma kujutluses tekkinud pilte sellega, mida ta näeb.
Sellele järgneb järeldus, et tühjades varemetes on nüüd niivõrd rahulik ja vaikne, kuivõrd varem oli mürarikas ja elav, kui seal viibis palju inimesi.
Filmi vaadates tekib väga reaalne tunne, et nood inimesed, too elu äkki on veel siin (kuskil).
Tuntub, et näed midagi, kedagi, kuuled hääli.
Kuna mulje on väga positiivne, vaataja ei satu depressiooni (mis on üsna sagedane nähtus ajaloofilmide vaatamise puhul), vaid on hõivatud romantikaga, mis ümbritseb vaadatavat objekti ajalugu ja tunneb kerget kurbust, et too aeg on kadunud ja paljudega unustutud.
Kurbus viib mõttele, mis juhtub nende kohtade ja majadega, kus me praegu elame ja kas nendel on mingi kultuuriline väärtus.

Keel on selles filmis elav, värvikas.
Ühest ülevaatamisest on aga vähe selleks, et filmist täiesti aru saada ja meeles pidada.
(See on minu isiklik võõrkeelne arvamus).
Varjaagid, viikingid - äärmiselt huvitavad teemad, millistel peaks rääkima just samamoodi nagu see on tehtud filmis, aga kasvõi natuke aeglasemalt.
Kui istud rongis, mis sõidab väga suure kiirusega ja aknast ei ole näha nt.
puid ja maju, sest nad liiguvad liiga kiiresti, siis on tegemist sama efektiga.

Kui räägitakse Ibroska kindlusest - surmakoridorist, raudsest linnusest, väravast, kellatornist - siis on vaataja äärmiselt tähelepanelik, sest huvitavuseprintsiip toimib filmi antud osas kõige enam.

Filmis on hästi taastatud muistsete aegade õhkkond, miski uus, kaasaegne ei häiri mõtteid ja ettekujutusi: ei ole autosid, lennuke, inimesi peaaegu ei ole ka.
Paar inimest, keda võib näha juba filmi lõpuosas, kujutavad endast tüüpilisi talupoegi, kes võivad kuuluda mis iganes ajastusse.
Majad ja hobused rõhutavad oma vaatega seda, et mõnes kohas võib elu jääda endiseks või endisega sarnaseks.

Arfimuusika täiendab filmi üldist atmosfääri ja meelestab vaatajat vastavalt, mis omakorda tõestab filmi terviklikkust ja omapära.