Tallinna Pedagoogikaülikool  EESTI RAHVAKULTUUR MUUTUVAS AJAS  Essee  Õppejõud: E. Perekonnanimi  Koostaja: E. Perekonnanimi  Tallinn 2000  Mina hakkan käsitlema teemat "Eesti rahvakultuur muutuvas ajas" eesti pere seisukohast.
Eesti talupere on läbi aegade olnud Eesti riigi ja eestluse kandjaks, temast on võrsunud silmapaistvaid kultuuri- ja ühiskonnategelasi, ta on täitnud ühiskonnas riigi jaoks üliolulist sotsiaalse stabiilsuse tagaja rollis.
Ma tahaksin vaadelda eesti peret, selle liikmete vahelisi suhteid läbi aegade ja selle seost eesti rahvakultuuriga.

Inimene on sotsiaalne olend, mis viitab sellele, et ta ei või elada üksinda.
Loodusega on ette määratud, et inimesed elaksid peredes, et kuuluksid mingitesse inimrühmadesse.
See on tema bioloogiline vajadus, mida peab rahuldama.

Perekond on iga inimese jaoks väga tähtsal kohal.
See on tema põhitugi elus.
Siit ta toob välja kõike vajalikku edasiseks eluks: hoiakuid, arvamusi, arusaamu nii elust kui ka iseendast.
Inimene peab teadma, kes ta on ja kes olid tema esivanemad, mis rahvusest.
Samuti ta peab tundma oma rahvuse kultuuri ja seda, kuidas elasid ta esivanemad.
Tänapäeva perekond on tavaliselt abielupaar koos lastega.
Vaatlen nüüd lähemalt, kuidas elasid vanasti ja milliseid oli peresid.

Eesti talupered võisid olla kas kooselurühmad (vennad-õed, muud); lihtpered, mis koosnesid ühest perekonnast (mees-naine; mees-naine-lapsed; lastega või lapsega lesk); laienenud pered, kuhu peale perekonna kuulus mõni üksiksugulane ja liitpered, mis koosnesid mitmest sugulasperekonnast.Taluperel oli teatav maavaldus (talu), mida ta haris ja mille eest ta pidi maksma mõisale renti ja tegema tegu.
Sellelt maatükilt saadi perele vajalikud toiduained ning tooraine riietuse ja jalatsite jaoks, mis talus valmistati, nagu ka suurem osa vajaminevatest tööriistadest ja tarbeesemetest.
Osa talu toodangust läks müügiks, et muretseda vajalikke seadusi, mida ise toota ei suudetud.

Talupere oli ka tarbimisüksus, kus kasutati ära suurem osa sellest, mida talus toodeti.
Taluperes sündis, virgus ja kasvas uus põlvkond.
Lapsed omandasid vanemate juhendamisel talus vajalikke töökogemusi.
18. sajandi teisest poolest peale õpetati kodus lastele ka lugemine selgeks.
Niisiis oli talupere kuni 19. sajandini nii tootmis-, tarbimis- kui ka kasvatusüksus.

Talupere liikmete vahel olid sugulus- või alluvussuhted, mis mõnikord põimusid.
Ühise tegevuse kooskõlastamine kuulus peremehele ja (peamiselt naistetööd) perenaisele ning teised sugulased (peremehe ema või isa, mõni vend või õde, onu, tädi või siis koguni terveid sugulaste perekondi: poegade perekonnad, vendade-õdede perekonnad, isa perekond) pidid neile alluma (talutöödes ja -toimingutes).

Peale sugulaste elas talus tihtipeale ka võõraid või kaugeid sugulasi.
Need olid sulased ja teenijatüdrukud.

Peredes valitses kindel tööjaotus.
Mehed töötasid põllul, tegid metsa- ja veotöid, hoolitsesid hobuste eest.
Naised valmistasid perele toitu ja riideid, talitasid kariloomi ja tegelesid lastega, sealhulgas 18. sajandi lõpust alates õpetasid lugemist ja 19. sajandi teisel poolel tihti ka kirjutamist.
Heinamaal ja viljakoristamisel tegid mehed ja naised koos tööd.
Kaluriperedes jäi põlluharimine kalastushooaegadel osalt ka naiste õlgadele.

Lapsed hakkasid juba varakult (6-7-aastaselt, vahel isegi varem) pere töödes osalema: vaatasid nooremate laste järele ja karjatasid loomi.
Hiljem hakkasid poisid järk-järgult tegema meeste- ja tüdrukud naistetöid.

Talupere koosseisus olid palgalised kõige vähem püsivad.
Sulaseid ja teenijatüdrukuid palgati harilikult aastaks või ainult suveks.
Ka suurperes peremehe perekonnaga kõrvu elavad teised perekonnad olid tihti ajutist laadi.
Nad võisid minna teise tallu (seada oma talu), asuda mõisa, minna vabadikuks jne.
Peremehe tütred enamasti varem või hiljem abiellusid ja lahkusid talust.
Ka nooremad pojad või nooremad vennad ei püsinud tihtipeale talus kaua.
Mõni neist sai oma talu, teine läks sulaseks või mõisameheks, kolmas vabadikuks.
Kõige püsivamad pere liikmed olid peremees ja perenaine ning talu tulevane pärija, harilikult vanem poeg.

See, kas pererahva hulka kuuluvad inimesed talus kauemat aega püsisid, sõltus suuresti üldisest majanduslikust ja sotsiaalsest olukorrast.
Kui olud olid lahedamad ja võimalus uut talu seada suur, nagu nt pärast Põhjasõda, lahkusid pere nooremad meessoost liikmed talust kergemini.
Raskemate olude korral, nt 19. sajandi algupoolel, olid inimesed sunnitud talus koos edasi elama.
Pärast pärisorjusest vabastamist jätkunud teoorjuse oludes süvenes kogu Eestis talurahva olukorra juba varem alanud halvenemine, mis põhjustas perede struktuuris liitperede osa kasvu.
Inimestel tuli elada koos, sest omaette talu seada polnud võimalik.
19. sajandi teisel poolel talupojad said õiguse asuda linna ja rännata Venemaale.
Selle tagajärjel vähenes talupere suurus.
Siitpeale võib öelda, et Eestis olid talupered valdavalt lihtpered ning varasemad tähtsal kohal olnud liit- ehk suurpered olid peaaegu kadunud.
Nõukogude ajal, kui iseseisvad talumajandid likvideeriti ja põllumajandus sunniviisiliselt kollektiviseeriti, muutusid senised talunikud maatöölisteks ja talupered töölisperedeks.
Praegusel ajal need vähesed pered, mis elavad maal, koosnevad peamiselt vanematest inimestest, sest nende lapsed asuvad linna elama.
Meie aja pered on juba linnapered ja need on valdavalt lihtpered.

Kui vanasti naised sünnitasid palju lapsi, siis praegu naised sünnitavad lapsi aina vähem (mõned isegi ei soovi lapsi).
Varem mittearenenud meditsiini tingimustes laste surelikkus oli väga kõrge.
Ka suhe lastesse on juba teine.
Vanasti peret ilma lasteta üldsegi ei kujutletud; lapsed olid need, kellele pärandati kogu oma majapidamine, kultuur, traditsioonid ja kombed.
(Tähtis oli, et sünniks poeg, keda peeti oma elamise põhiliseks pärijaks).
Praegu laste vanemad seda seisukohta nii tõsiselt ei võta.
Tänapäeva inimestel on juba teised eelistused ees.
Mõned soovivad elada ainult iseenda jaoks.
Kui nad otsustavad abielluda ja lapsi muretseda, siis mitte nii varakult kui vanasti.

On see hea või halb, ma ei oska öelda.
Võib lihtsalt öelda, et inimeste eluviis ja hoiakud on täiesti muutunud seoses teiste elutingimustega.
Kuid seejuures on üks asjaolu, mida ei tohi unustada.
Eestlased on väike rahvas ja nende ülesandeks on oma rahva esindajatena säilitada oma kultuuri ja jääda eestlasteks.
Nad vastutavad selle eest nii oma esivanemate kui ka lapselaste ees.
Oluline on, et nad teadvustaksid seda vastutust ja oleksid võimelised seda täitma.
Kerkib esile küsimus, kuidas nendes tingimustes, kus enamik eestlasi elavad linnades eraldi korterites ja suhtlevad üksteisega vähe, on see võimalik.
Sest eesti rahva traditsioonide pidamine on vastuolus nende tänapäeva elulaadiga.
Kui näiteks varem pühapäeval keegi ei töötanud ja inimesed käisid kirikus, siis praegu mõned inimesed peavad töötama ka pühapäeviti.

Kultuur antakse edasi hariduse ja kasvatuse kaudu.
Nii et kui praegu elulaad ei soodusta rahvakultuuri levikut, siis põhikoormus langeb koolile ja kasvatusele.
Vanasti vanemad suhtlesid pidevalt oma lastega.
Lapsed hakkasid juba varakult kodustes töödes osalema ja saama töökogemusi.
Nad tähistasid tähtpäevi ja elasid oma kultuuri kommete järgi, mille kaudu nende rahvakultuur kujunes nende jaoks loomulikuks.
Nad samastasid ennast sellega ja tundsid ennast ühtse rahvana.
Kaasaegses ühiskonnas see pole nii loomulik ja lihtne.
Vanematel ei jätku aega oma lastega suhtlemiseks ja oma teadmiste edasiandmiseks.
Ka elulaad on hoopis teine, mis ei soodusta teadvustamise arendamist, et "meie oleme eestlased".
Vanemad on nende sõnul kogu aeg kinni: käivad tööl, teevad süüa ja muud vajalikku.
Nii et lastele neil jätkub aega väga vähe.
Ka lapsed ei aita oma vanemaid niipalju kui vanasti.
Siit muidugi tuleneb järeldus, et suhe vanemate ja laste vahel on mitte nii lähedane kui varem oli.
Lapsed ja vanemad kaotavad esivanemate ja lapselaste ees vastutuse teadvustamist, millega kaob ka rahvuslik identiteet.
Eesti koolil on siinjuures tähtis roll.
Lastele tuleb nende rahva kultuurist rääkida tundides, mis on spetsiaalselt eraldatud selle jaoks.
Oleks hea, kui nad käiksid muuseumides ja saaksid mitte ainult vaadata ja tutvuda sellega, vaid ka vahetult osa võtta rahvakultuuriga seotud üritustest: et osaleksid erinevates töödes, omandaksid kohalike vanemate inimeste juhatusel traditsioonilisi töövõtteid, valmistaksid ja maitseksid rahvatoitu.

Ma olen kuulnud arvamusi, et rahvakultuuri traditsioone ja kombeid pole üldsegi vaja.
Ei inimesed võivad elada ka ilma nendeta.
Kuid on huvitav märgata, et need erinevused, mis eristavad üht rahvast teistest, tulevad esile siis, kui kaks erinevate kultuuride esindajat lähemalt kokku puutuvad.
(nt abielluvad) Tähendab, see kultuurivaim eksisteerib siiski, ainult märkamatult inimeste jaoks.
Ta on olemas, kuid inimesed lihtsalt ei pööra sellele tähelepanu.

Eesti rahvakultuur elab traditsioonilisel viisil äärealadel, nendes majanduslikult mahajäänud külades, kuhu elektrivalgus jõudis 20. sajandi lõpus.
Riik peab tagama tingimused eluks maal, sest praegu siinsetel elanikel praktiliselt pole võimalust ennast elatada.
Neil on palju majanduslikke probleeme, mida saab lahendada riigi tasandil.

Tänapäevane elukutse kõlab: "tagasi looduse juurde".
(Nagu see oli valgustusajal, mil hakati hindama kõike looduslikku ja inimene oli kõrgeim väärtus).
Ja ma arvan, et see väide õigustab ennast täiesti.
Ühelt poolt küsitluste põhjal tehti järeldus, et paljud inimesed (rohkem - vanemad inimesed) sooviksid elada maal, et neil oleks oma talu ja majapidamine.
Looduse juures nad tunnevad ennast vabamalt.
Sest kuidas inimesed elavad linnades?
Korteris (selles kinnises ruumis) elamine on vastu inimese bioloogilistele vajadustele.
Ta pole õnnelik olles loodusest eemal.
Mõned kompenseerivad seda vajadust käies suvilates, kuid see on muidugi vähe ja pole võrreldav külaeluga.
Kui vanasti inimesed elasid koos oma vanematega või teiste sugulaste perekondadega, siis praegused tingimused piiravad seda inimeste soovi.

Inimesed ei või endale lubada ja mõned ei taha, et neil oleksid rohkem kui 2 last.
Teine asjaolu, mis puudutab tagasi looduse juurde pöördumist, on see, et eesti rahvakultuur on säilinud seal, kust ta sai alguse.
Uurijad kiirustavad maale, et koguda ja üles kirjutada rahva traditsioone ja kombeid.
Seda on vaja teada eelkõige selleks, et jääda oma rahva esindajaks.
Ja vanemate ülesandeks oli ja on praegu edasi anda lastele oma esivanemate lood ja arendada neis loomulik huvi ja armastus oma maa ja rahva vastu.

Kui vanasti mehe osatähtsus peres oli suur, ta oli pere eesotsas, sest ta tegi raskemaid töid kui naine ja tõi rohkem palka, siis praegu meeste ja naiste õigused mõnes peres on võrdsed.
Mõnedes peredes naine teenib palka isegi rohkem kui mees.
Mees aga pole selle asjaoluga rahul, sest tema bioloogiline vajadus olla pere eesotsas lakkab kehtimast.
Mees ei tunne ennast juba peremehena.
See jälle näitab seda, kui kaugel loodusest me oleme.
Aga inimesed tahavad olla õnnelikud.
Ja selleks on vaja rahuldada kõiki ta vajadusi.

Poleks õige öeldes, et suhe oma rahvakultuuriga enam ei eksisteeri.
Pärast seda, kui Eesti Vabariik sai iseseisvaks (90.a-te alguses), taastus suhe kirikuga ja noorpaarid said võimaluse jätkata oma esivanemate traditsiooni: laulatus kirikus.
Mõned vanemad, kelle jaoks kirik on tähtsal kohal, ristivad oma lapsi.
On hea, kui perekonnad tähistavad tähtpäevi rahvakalendri järgi.
Ma usun, et lastele see meeldib eriti, sest see on veel üks võimalus, kus kõik pere liikmed (ka sugulased) kogunevad koos.
On tähtis, kui pere liikmed suhtlevad omavahel tihedamini ja istuvad ühes lauas.
See aitab neil säilitada nii nende pere kui ka rahva- (kuhu nad kuuluvad) kultuuri.
On olemas huvi rahvameditsiini vastu, mille abil tavaliselt naised ravivad nii iseenda kui ka oma sugulasi.
On säilinud ka vaimne rahvakultuur - nt.
vanasõnad mehe ja naise, vanemate ja laste kohta.