VALGUS KOORDIS            "Valgus koordis" on jutustus inimestevaheliste suhete ja elulaadi muutumisest sõjajärgses eesti külas, jutustus "uue elu võrsetest" (Leberecht 1963:12)  Vaadanud filmi esimest korda, ei avaldanud see mulle mingit muljet, kuna kõik tundus seal nii raskesti arusaadav olevat- nii ei jäänudki mulle filmi süzeest suurt midagi meelde.

Üldjuhul (häbi tunnistada) ma eesti filme ei vaata, ma ei tea miks- võibolla ei meeldi mulle see viletsus, mis sealt vastu vaatab ja tuletab minu lapsepõlve meelde, võibolla aga harjumus võõramaiste filmidega.
Seega oli ka sellesse filmi raske sisse elada.

Kui olin aga filmi teist korda näinud ja raamatugi läbi lugenud, muutus kõik palju selgemaks.
Mulle väga meeldis, et erinevalt paljudest teistest filmidest, mille süzee on võetud samuti teostest, kuid milledes tegevused ei kattu paljus, on film "Valgus koordis" väga sarnane oma algallikale- Hans Leberechti samanimelisele teosele.

Lugedes raamatut oli mul kogu aeg silme ees filmis toimuv tegevus, Paul Runge(Georg Ots) kindlameelne ja rõõmus nägu... Oli siiski paar erinevust teose ja filmi vahel, mille tooksin välja.
Esiteks ajas mind segadusse asjaolu, et filmis olid Paul Runge ja Johannes Vao need külaelanikud, kes sõitsid Nõukogude Liitu vaatama kolhoosi elu, raamatus saadeti sinna aga üksainus inimene, nimelt talupoeg Semidor.
Teiseks- kohus.
Raamatus peeti kohust vaid Mihkel Koori sulitempude, maksudest kõrvalehiilimise üle, tema seotust aga Robert Kurvestiga ja Paul Runge maja põletamisega võis üksnes kahtlustad, filmis aga toimus kohus mitme mehe üle samaaegselt- Koor, Kurvest ja teised asjamehed olid kõik süüpingis.
Seal oli mingil moel kõigile selge, et need mehed hoiavad ühte.

Film hämmastas mind oma tulise stalinliku vene propagandaga.
Seal olid kõik tegelaskujud mustvalgelt ära liigitatud- kes oli paha ja kes hea.
Ülistati Nõukogude Liitu ja selle elukorraldust, töölisrahvast, kolhooside rajamist, samas aga tehti maha kõike, mis seotud sakslastega ja vaba Eesti riigiga (Peast käis läbi mõte "metsavendadest" - hirmsaist põlastusväärseistinimestest, sakslaste käsilastest, kes olid saksa okupatsiooni ajal määrinud oma käed vennaverega ja nüüd on karistust kartes üksikuina nagu hundid metsades redus).
Paneb imestama, kuivõrd palju on arusaamad tänaseks muutunud- onju vennad Voitkad praeguseks vaata et Eesti rahvuskangelased?

Väga ilmekalt tuuakse filmis välja rahva elu-olu, unistused, lootused.
Tuuakse esile ja seatakse eeskujuks igapäevane raske töö ja vaev, hinnatakse sihikindlust ja sitkust.
Mingil määral naerdakse uusrikaste ja jõukate talupoegade üle, neile omistatakse sellised iseloomujooned nagu kõrkus, ahnus, valelikkus, isoleeritus ning neid võrreldakse sageli (kuid märkamatult) sulaste ja vaeste talupoegadega, kes on töökad, head, ausad.
Siiski- kes ei tahaks olla rikas ja omada vaba raha?
See küsimus on eksisteerinud küll väga kaua ning kuigi Nõukogude ajal pidid kõik olema võrdsed, püüdleti ka siis kõrgema elatustaseme poole.
Need talupojad, kes pole keskpärast elatustaset suutnud saavutada elu tööga, saavutavad selle kolhoosidesse liitumisega.
Nii lubasid vene võimud talupoegadele, motiveerimaks neid rajama kolhoose (hiljem ka sovhoose).Kuigi filmis tuuakse välja ainult positiivsed küljed kolhooside rajamisel, teame ju siiski, et kõik polnud sealjuures meelakkumine-  rahvalt (talupoegadelt), kes olid harjunud kasvatama oma karja ja vilja, võeti ära kõik.
Vabatahtlikke, kes astusid kolhoosidesse, polnud palju ja nemadki saadi suure propaganda tulemusena.
Enamus talupoegi astus ju sinna sunniviisiselt, kes aga keeldus, seda hakkasid tabama repressioonid ja lõpuks Sibergi.