See oli tavaline sügispäev.
Kell on juba pool kaheksa, ma istun mugavas toolis, avaras toas, oma kodus (Kohtla-Järvel).
Ma vaatan telerit.
Filminimetus on "Elu tsitadellis".
Film algab saksa ohvitseride tungimisega professori Miilase majja.
Loomulikult saksa vägilane (ohvitser) räägib professoriga üsna rangelt.
Vaid kui ohvitser saab teada, et inimene kellega ta räägib on professor Miilas, siis ohvitser kohe vabandab ja läheb ära.
Kõik teavad, et professor on apolitiline teadlane.

Professor ei armasta rääkida poliitikast.
Tema kodus on ranged reeglid: keegi ei tohi väljuda majast pärast kaheksat.

Teadlasel on tütar Lydia, poeg Karl, teine naine Eva ja vanem poeg Ralf esimesest abielust.

Sakslased tahtsid leida professori majast Antsi.

Ant on Nõukogude sõjavägede major.
Ta on koduperenaise Anna poeg.
Tegelikult Lydia ja Karl aitasid Antsit peita ära ohvitseridest.
Ants ja Lydia on armanud teineteist esimesest silmapilgust.

Ühel päeval Ralf, kes on lõpetanud ülikooli, tuleb isa koju tagasi, koos vennapojaga Richardiga.
Loomulikult professor Miilas oli üsna rõõm ja õnnelik, et tema vanem poeg tuli koju tagasi, teadlane arvas, et ainult Ralf mõistis teda.

Miilas tahtis tegeleda oma teadusega, ei soovinud ta maast põgeneda, arvas et kui ta oli sündinud siin, siis ta sureb siin ka.

Karl on Nõukogude Sõjavägede poolel ja ta sõidab Nõukogude sõjaväelastega läbi sood, vaatamata sellele, et isa on keelanud talle ära minna.

Hiljem Lydia tänuseks saab Miilase majast hospital Nõukogude haavatuteks.

Professor sünnipäeval tuleb Ants uudisega, et Eestimaa on vabastatud sakslastest.
Kõik olid rõõmsad, et Karl on ka vabastajate hulgas.

Kõige jõudsam oli see, et Ralf ei armastanud oma isa, ta püüdis kontakti saada tema teise naisega.
Hiljem Miilas saa aru sellest, et tema armaspoeg Ralf toetab ja aitab sakslasi.
Professor pettub oma pojas.
Ralf püüab tulistada oma isa, kui appi tulevad Nõukogude ohvitserid.

Filmi lõpus on prof.
Miilas koos oma noorema pojaga.

Ma armastan vaadata vanu filme, lapsepõlves armastasin sest, et kõik on arusaadav; kes on paha, aga kes on hea.
Nüüd vaatan must-valgeid filme ja meenutan oma lapsepõlve; minu vanaisa õpetas mind vanu filme vaadata.

Nüüd ma tean, et ei ole kõik õigust, mis on näidanud.
Tean et kõik inimesed on erinevad ja pole tähtis, kes sa oled rahvusest, vaid tähtis missugune inimene sa oled.
Arvan, et tool ajal oli kõige raskem töö näitlejatel, sest ei olnud kõik seadmeid ja palju tööd teeb näitleja ise.
Filmis on näitanud eesti näitljaid ja Eestimaa.
See film on väärtuslik eesti kultuuriks, ta ongi esimene.