Nimed Marmortahvlil.

"Nimed Marmortahvlil" - on emotsionaalne sõjadraama Albert Kivikase romaani ainetel, mis tänaseks on võtnud sisse kindla koha Eesti kirjandusklassikas ning mis annab tõetruu ning kaasakiskuva pildi ajast, mil paljud Eesti poisid otse koolipingist tõusid, relvad haarasid ja oma riigi iseseisvuse eest võitlusse astusid.

Albert Kivikas on sündinud 18 jaanuaril 1898. a. Suur-Jaani alevis, Põhja-Viljandimaal.
Tema lapsepõlv mõõdus Olustvere mõisas ja selle lähedal asuvas Sännu moonamajas.
Tema ema tõõtas teenijana ja kongruna.
Tema vanem vend aitas teda oma palgast koolis käia, kuid 1917. a. sai temast punaarmeenlane ja ta liikus Venemaale.
Romaanis "Nimed Marmortahvlil" kirjanik oli ennast kujutanud Henn Ahase nime all.

Aasta 1918. a. Euroopa kaardile on sündinud uus riik - Eesti Vabariik.

Sõdurite kõrval asuvad selle nimel võitlusse ka koolinoored, kaitstes oma maad ja aateid.
Kui Tartusse sattusid punaarmeenlased, siis Eesti sõdurid taganesid Viljandi poole.
Külmal jaanuaril 1919. a. sai haavata peategelane Henn Ahas, see oli kõige raskem lahing noorte jaoks.

Mulle väga meeldis film "Nimed Marmortahvlil".
See film räägib kaheksast koolipoisist, kes olid omavahel sõbrad.
Ühel päeval punaarmeenlased valutasid Eesti ja koolipoisid otsustasid minna kaitsma oma maad.
Esimene lahing oli nende jaoks raske, sest nad lõid kartma ja lihtsalt jooksid ära.
Teised lahingud olid ka rasked, aga nad võitlesid vapralt kodumaa eest.
Lõppuks jäid ellu ainult kolm sõpra, nende seas ka peategelane Ahas.
Sõites koju neid ründasid punaarmeenlased ja ellu jäi ainult Ahas.
Kui ta nägi punaarmeenlaste seas oma venda ta oli väga pettunud, sest tema vend pettis Eestit ja läks vaenlase poolele.
Karmi reaalsuse taustal on väga liigutav Henn ja Marta armulugu.

"Nimed Marmortahvlil" 1948. a. ilmunud teise osa sündmustele kulgeb vabadussõjaaegades Tartus, kuhu Ahas haavadest paranemise järel jääb staabikirjutajana teenima.
Lahingud ja sõda jõuavad lugejani Ahase sõprade kirjade kaudu, langenute riitadena ülikooli, ta liitub boheemkonnaga ning temast saab kirjanik.
Ahase vaateväljas tegutsevas kirjanike rühmituses pole raske ära tunda Siurut.
Teine kõide on peamiselt 1919. a. kultuuri- ja poliitika kajastus, ainestik teeb teose huvitavaks, kuid sündmuste urooninalik edasiandmine toob kaasa stililise ühekülgsuse.

Ma arvan, et see film on rohkem noortele, sest see film paneb noori mõtlema, mis on nende jaoks tähtis: armastus oma kodumaa vastu, olla vaba, armastus oma lähedaste vastu...