Tallinna Pedagoogika Ülikool                                Esse:    "Minu arvamus filmist  Nimed marmortahvlil".

koostaja: Eesnimi Perekonnanimi      õppejõud:  E. Perekonnanimi                           Tallinn  2003a.

Poeetiline sõjadraama "Nimed marmortahvlil" on mõne päevaga muutunud populaarseks vestlusteemaks peaaegu igas seltskonnas.

"Kas oled juba näinud?
", "Kuidas meeldis?
" ja "Peaks ka ikka minema!
" on fraasid, mida filmiga seoses kuuleb nii sõprade, koolikaslaste kui ka sugulaste suust.
Mida mina sellest arvan?

Ma ootasin sellest filmist päris paljut.
Omajagu osa selles oli muidugi meedias vallapästetud haibil - vaevalt, et ühtki teist viimaste aastate kodumaist filmi on juba ette niivõrd massiivselt tutvustatud, kiidetud ja oodatud.
Kuid ka terve mõistus ütles just sedasama - kui Eestis keegi üleüldse normaalse ja värske filmi lavastada suudaks, siis Elmo Nüganen.

On ju tema teatrilavastused rahvusvahelisel tasemel ja ka tõsiseltvõetava filmi loomiseks hädavajalik analüütiline mõttetöö ei tundu talle võõras olema.

Poleks Nüganen pärit Ida-Virumaalt (nagu minagi), kust läheb piir ja eesti keelt kuuleb nii harva ning iga hetk on vaja valmis olla võitluseks oma olemasolu eest (vähemalt eestlasest koolipoisil), ilmselt poleks tunnetanud nii teravalt sellise linateose vajalikkust ja ilmselt oleks sündinud ka hoopis teine film.
Inimene, kelle jaoks olla eestlane on vähemalt lapsepõlves peaaegu kangelastegu, oskab seda kangelasliku võitlust väärtustada ka kinolinal.
Kui keegi võtab vaevaks ja teeb meie praegusel enesemüümise ja eetilise kriisi ajal sellise selgete väärtushinnangu ja sõnumiga filmi, mida veel kõigele lisaks ka vaadata kannatab, on ta lihtsalt tubli mees.
Seda Nüganen ongi.

Eesti noored (aga ka vanad ja keskealised) vajavad, minu meelest, meeldetuletust, et eesti mehed olid õiged mehed.
Ei tea kas on seda ka tänapäeval.
Tahaks uskuda, et mehe ainus väärtus pole vaid uus auto ja noor blondiin vaid hoopis midagi enamat.
Kunagi kätte võidetud vabadust tuleb kaitsta ja seda peab ka julgema, mitte vinguma, et nagunii ei saa ja mis nüüd meie.
Olid ju koolipoisid, kes panid vastu kahele tugevale armeele ja julgesid uskuda ja tõidki võidu.
Kas praegused on viletsamad?
Võib olla ei olegi, ainult väärtushinnangud on kuidagi nihkunud.
Kui poisid filmi ära vaatavad, ehk paneb see ka neis midagi liikuma.
Just see ongi, kui ma õigesti aru saan, filmi "Nimed marmortahvlil"peamõte.

Ise filmi lavastaja Elmo Nüganen kirjutas Päevalehe arvamusküljel: "Eesmärk oli, et filmi tuleks vaatama vanaisa ja lapselaps, kes oleks uhke Eesti ajaloo ja selle üle, et vanaisa on Vabadussõjast läbi käinud ega häbene ajalugu ega seda, kuidas see kinolinal üles võetud".
See eesmärk on minu arvates kindlasti saavutatud.
Tublid filmitegijad!