Essee      Filmi ja kirjandusteose "Nimed marmortahvlil" tähtsus tänapäeva Eestis    1935. aastal Albert Kivikase ilmunud ja 2000. aastal Elmo Nüganeni lavastatud "Nimed marmortahvlil" on rohkem kui üks kirjandusteos ja palju suurem kui film.
See on ajaloopeegel, mis kajastab nii eestlaste kui ka lihtsalt eestimaalaste oma riigi sünniaega.

Tõsi küll, A. Kivikase romaan on suureks kontrastiks E. Nüganeni rahvuslikule suurfilmile.
Kirjandusklassikul oli minu arvates eesmärgiks näidata tõetruult tolleaegsete inimeste maailmapilti, mitte niivõrd rõhutada tundeid.

Kirjanik näitab kuidas 20. sajandi keskpärased valitsejad oskasid kõike purustada, ent olid võimetud veenva kõiki rahvaid oma õigsuses.
Samas õnnestus hullumeelsel tehnikal, nurjunud revolutsioonidel ja sõdadel, isehakanud jumalustel ning nende jõetul ideoloogial oma must töö ära teha.
Intelligents langes lömitamise ja vihkamise ees põlvili.
Hambad ristis, tagusid talupojad oma sirbid mõõkadeks ning püüdsid üldisest haosest välja rabeleda.
Mis aga kõige ahastavam, inimene ja sõda sammusid käsikäes.
Parimaks näiteks eespool öeldule on teose peategelase Tartu Kommertskooli 7. klassi õpilase Henn Ahase ja temaga ühes võitlevate klassivendade Vabadussõja aastad.
Raamatut lugedes sai mulle selgeks, et Ahase ja tema koolivelide jaoks ei kõlanud sellised sõnad nagu aatelisus, au, uhkus oma kooli üle, vaprus ja ennastsalgavus veel naeruväärsetena, nagu seda juhtub paha tihti tänapäeva noorte seas.

Isamaalisuse kõrval teenib aga teos "Nimed marmortahvlil" teisigi eesmärke.

See tekitab tahet nii mõnelgi noorel inimesel pöörduda kirjanduse juurde tagasi, mille abil saab ta loodetavasti paremini mõista oma vanaisade ja -emade noorpõlve elu ja väärtushoiakuid.
Öeldakse ju, et patriatismini jõutakse eeskujude kaudu.
Arvan, et tänapäeva Eestis vajatakse just selliseid Käspereid ja Tääkereid, Ahaseid ja Kohlapuusid, kelle saatuseks oli näha oma riigi tõusu ja hukkumist, kuid kes pärast ajaloolist ülekohut suutsid siiski säilitada usu Eesti taassündi.

Lugedes raamatut, tundus mulle siiski, et võrreldes filmiga mõjub see kuidagi raskepäraselt.
Küsisin endalt miks.
Räägitakse ju, et originaalteos on alati parem kui filmiversioon.
Vastus oli aga väga lihtne - Elmo Nüganeni film oli romantiliselt üldhäälestatud.
Ka Margo Kõlari muusika ning sinna sisse põimitud Hennu ja Marta armastuslugu kutsus minus esile õrnu ja sooje tundeid.

Filmi tugevaks küljeks, võrreldes raamatuga, on ka see, et ta pole kellegi vastu, film on Eesti eest.
Tundus, et filmi idee oli otsida Vabadussõjale tähendust.
Arvan, et film pani nii mõndagi mõtlema selle üle, et mineviku ümberkirjutamine, tõmmaks maha mõned halvasti kõlavad read, on võimatu, see-eest selge on, et tulevikustsenaarium on meie põlvkonnal kirjutada ja meie lastel ellu viia.

Oma eespool öeldud sõnadele leidsin ka kinosaalist lahkudest kinnituse: filmi lõppedes tõusis täis kinosaal püsti ning aplodeeris veel tükk aega.

Rahvuslikud suurfilmid ja teosed ei too liigutuspisarat rahvaste silma, kellel puudub nendega emotsionaalne ja kultuuriline side.
See-eest oma rahva vaatajaile ja lugejaile on neil suur tähtsus.
Arvan, et meie riigi rahval oleks kindlasti vaja selliseid teoseid, mis paneksid inimesi mõtlema rahvuslikust uhkusest ja oma ajaloost, sest tarkus kuulub minevikule, toimekus olevikule, rõõm tulevikule.