2.
peatükkMuistendMuistend moodustab olulise rahvajutuliigi.
Muistend omab mitmeid tunnuseid, mille poolest erineb ta muinasjutust.
Muinasjutt on rahvusv kohalikku, rahvuslikku algupära.
Та on tavaliselt seotud kas koha, aja, eseme või isikuga.
Muistend on primitiivse rahva teadus: katk võid liikuda mingi olendi või eseme kujul, hiid püstitas mingi suure, praegu veel olemasoleva ehitise, suured rändrahnud on hiidude viskamise tulemusena sattunud näidatud paika jne.
Rahvajutt on ainult nende olemise või ... , 1986, 268).
Muistendi sündmustik on muinasjutu omast lühem, staatilisem,lihtsam, aga ka asjalikum.
Ühe tegelasega võib vahel seotud olla mitu muistendit, koguni terve tsükkel.
Nagu vastavalt oma iseloomule on muistend enamasti lühike, mingit fakti konstanteeruv, või ühtainust eesmärki silmas pidav, on ka selle stiil lapidaarne, kokkusurutud, tihti rohkem kirjeldav kui jutustav.
Muistend algab tavaliselt koha või aja täpse märkimisega, kus sündmus toimus.
Siis tuleb tegelane, kellega konkreetselt näidatav või tõeks tunnistatud lugu juhtus.
Muistendi pikkus kõigub ühe või paari lause ja küllalt pika eepilise jutustuse vahel.
Kuid viimane on siiski erand.
Muistend harulikult еi arenda üksikpilte, nagu teeb seda muinasjutt, muistend jääb ikka seletavaks, seetõttu on ka stiil värvivaesem.
Tavaliselt antakse jutustus edasi kolmandas isikus, kui traditsiooniline lugu või kui mittekaheldav tõsiasi, mis on juhtunud jutustaja tuttava isikuga.
Harva tutvustab jutustaja end isikliki pealtvaatajana.
Jutustuse usaldatavuse toetuseks tuuakse mitmes muistendrühmas silmnähtav fakt (kivi, mägi, soo, järv, allikas jne).
Just sellise konkreetsuse kaudu saabki muistendi jutustaja kuulajat veenda uskuma jutustatut kui tõde.
Muistend on lооdud mütoloogia alusel.