AJALEHE ANALÜÜS    Pealkirjad  Põhjaranniku pealkirjad on iseseisvad tervikud, ning ei vaja mõistmiseks teksti või lisapealkirja lugemist.
Kujundusest lähtudes juhtivad pelakirjad pilku lehekülgede mööda ja liigendavad leheküljed väiksemateks osadeks.

Pelkirja      pikkus  Pelkirjad on suhteliselt lühikesed: 1-2 rida, 3-4 sõna reas.
Aga on ka mõned pikad pelkirjad, mis annavad küll rohkem infot, kuid on raskemini loetavad.
Näiteks viiendal leheküljel on selline pelkiri:    "Narvas levib heroiin, Jõhvi ja Kohtla-Järve kandis moonilahus"  Pealkirja esimene rida on ülipikk ja sellega kaotab oma ilmekuse ja teravuse, mis lugejat tõmbab.
Pigem oleks:    "Narvas levib heroiin, Kohtla-Järve kandis moonilahus"  Mina võtsin Jõhvi ära, sest see on Kohtla-Järve osa ja kui Kohtla-Järvest räägitakse, peakse ka silmas Jõhvit.
Sellega tegin pealkiri lühemaks.

Ajalehe sisult tugevalt seotud pelkirjafraasid on paigutatud ühele reale.
Peaaegu kõik kaherealised pelkirjad ulatavad natukene kõigi tekstiveergude kohale, et alasti veerud kipuvad lugeja jaoks seostuma ülaloleva looga.

Pealkirja      kiri  Kuna Põhjarannik on konservatiivne ajaleht, on kasutatud klassikaline vana antiikvakiri - Baskerville.
Pelkirjad näevad kenasti välja, nad on väljendusrikkad ja personaalsed.

Pelkirjad on esitatud domineerivalt antiikva kirjas, kuid aga ajalehe lisas Jõhvi Teataja ja ka spordiosas on kasutatud plokk-kiri - Halvetica.
See annab lisale isikupärasust ja formaalsema mulje.

Spordi rubriigi pealkirjade eristamine, minu meelest, ei ole põhjendatut.
Jõhvi Teataja jagab ajalehe kaheks pooleks nii, et sport ei tule kohe pärast lisat, aga tuleb alguse jätkamine antiikva pealkirja kiriga.
Spordi rubriik kuulub põhja ajalehele, vaid mitte lisale, sellega peab sama pealkirja kiri olema.

Mõned pelakirjad ajalehes on plokk-kirjas, aga see on täiesti põhjendatud - nad on kasutatud "rangete" ja tõsisemate uudiste kohta, nt "Viru ringkonnakohtu kriminaalkroonika".
Domineeriv kiri on ikka antiikva, aga plokk-kirjad allajoonistavad korralikult artikkli sisu.

Pealkirja      paigutamine  Pelakirjad on joondatud vasakule - seda peetakse parimaks.
Neid on mugav lugeda ja nad mõjuvad mitteametliku, sundimatu ja sõbralikuna.
Read on peaaegu samasuguse pikkusega, eriti suurt vahet ei ole.

Pealkirjad on suhteliselt väiksed, aga sellega on kohe eristatavad.
Tähtsamate artikklite pealkirjad on paksemas kursiivis ning ka suuremas kirjas.

Teksti liigendamine  Ajalehes on liiga pikaveerulised artiklid, mida on väga raske lugeda.

Teisel leheküljel asuv artikkel "On aeg naistele 8. märts tagasi anda" on palju kergem loetav, kui esimese lehekülje oma "Jõhvi kiriku akustika on ligilähedane Eesti modernseimale kontserdisaalile".

Ajalehe kõige esimene artikkel on kujundatud kitsamate veerudesse, aga lõigud on ülipikkad.
Seda tuleks jagada vähemalt kolmaks.
Ise artikkel on pikk, mida juba pikkuse tõttu ei tahaks lugeda.
Vastupidi teisel leheküljel asuv artiikel "Lastele ei tohi võlgu jääda" on ühes laiemas veergus ning lõigud on lühikesed.

Artikklite lause ja lõigu suuruse suhtes on Jõhvi Teataja vormistatud õieti, või siis igas juhus parem, kui Põhjarannik.
Veerud on suhteliselt mitte pikad ja ei tekita lugemisel suuri raskusi.

Vahepealkiri  Vahepealkirjad on kasutatud õieti: selgelt eristatud paksu ning suurema plokk-kirjaga (antiikva põhiteksti taustal).
Nad on lühikesed, kõik sama pikkusega ja on paigutatud tekstiveergude keskele.
Ühes kohas on aga kasutatud vahepealkiri valesti.
Ajalehe teisel leheküljel artikklis "On aeg naistele 8. märts tagasi anda" teine vahepealkiri seisab teksti lõppus nii, ei veeru järgnev tekst mahub ainult kahel real, aga peab vähemalt kol olema.

Jõhvi Teatajas ei ole üldse vahepealkirju.
Nende asemel on kasutatu tähekesed.
Olen sellega täiesti nõus: artikklid on seal suhteliselt lühikesed ja sinna mahuks paremas juhus ühs vahepealkiri, mis ei ole ilus.
Tähekesed aga on lihtsad ja rahulikud, ning eristavad ka artikklite mõtted.

Põhitekst  Suurem osa legejatest eelistab põhireksi kirjana antiikvat.
Põhjaranniku põhitekst on kirjutatud samuti antiikva kirjas.

Kohtub aga ka plokk-kirja kasutus.
Kaks artikklit esimeses kaksikleheküljel on eristatud plokk-kirjana.

Artikkel pealkirjaga "Lastele ei tohi võlgu jääda" on isegi paksemas kirjas ja sellega on kohe silma torkiv.
See uudis on tõesti oluline ning inimestele huvitav.
Samas on ta paigutatud vasaku lehekülje vasaku ülemise nurka - väga heas kohas.
Sellega on leheküljel mitte üks pea uudis, asuv paremal leheküljel keskel (kuhu tavaliselt langeb esimene pilk), vaid ka teine paksemas kirjas.

Põhitekst on põhiliselt ühes kirjas.
Kirja suurus ja reavahe ei muutu.
Lugu "Tragöödia Arktikas" on kirjutatud laiemas veerus, sellega ka suuremas kirjas ja suurema reavahega.
See artikkel on ka eristatud plokk-kirjaga, sest on täiesti erinev teistest artikklitset sellel kaksikleheküljel.
Kuna on see "pehme" lugu võiks ka antiikvas olema, aga ei saa, sest ajalehe põhitekstide kiri ongi antiikva.

Sellega jääb üks variant - plokk-kiri, et leht ei oleks ühesugune.

Veerud       Ajalehe põhiteksti veerud on   domineerivalt 10 cic.
See on vähem, kui minimaalne võimalik suurs.
Veerud ei   suuda mahutada terviklikku mõtet: ühes reas on keskmiselt 3-4 sõna   (optimaalselt peab 5-7 sõna olema).
Tekstides on paljud sõnad poolitatud.

Leheküljel on mahutatud 6 veergu, aga see ei tekita kirju ja segase tunnet,   kuna pilte ja fotosid on hästi vähe.
Artikklis "Narvas levib heroiin, Jõhvi   ja Kohtla-Järve kandis moonilahus" suure foto lähedal on lühikesed   veerukesed, mis on raskesti märgatavad.

Veerud on suhteliselt pikad,   sellega on igavad, hallid ja rasked lugeda.
Kolmanda lehekülje artikklid   "Elatise kätte-saamine võib osutada keeruliseks" ja "Kohtutäitur Kristel   Maalmani menetluses on 500 elatise välja-nõudmist" on paiguta-tud väga   imelikult.
Need ei ole kaks artikklid, vaid üks, aga esmapilgul tekib mulje,   et neid on kaks.
Põhiartikkli lõpp algab "teise" artikkli all nii, et kohe ei   saa aru, mis tuleb järgmisena lugeda.
Ja ka teksti lõppus ei ole autori nime,   vaid seisab "teise" teksti kasti sees.
Sellega tekitab lõpetamatuse tunne.
Pigem   oleks kastis asuva teksti langetada alla poole ja põhiteksti viimased kolm   veerud ülesse tõsta nii, et oleksid kasti ees.

Vastupidine on ajalehe lisa Jõhvi Teataja, võiksin isegi öelad, et ta   on ideaalne!
Siin on kasutatud üks ja sama veeulaius 12 cic.
Ühel real on   keskmiselt 5 sõna ja poolitatud sõnu on vähe (võrreldes Põhjarannikuga).

Leheküljel on 5 veergu ja sellega ei tekita kirju muljet.
Veerud ei ole pikad   ega lühikesed, lugeda on lihtne.

Jõhvi   Teataja on palju rahulikum kui Põhjarannik, kuid aga me harjusime juba   kiiresti muutuvas ühiskonnas elada ja sellega Põhjaranniku kujundus langeb   meie elustiiliga kokku.
Jõhvi Teataja aga annab võimalust nõrgestuma ning   lugemisel nautida.

Fotod       Põhjarannikus on fotosid vähe   ja peaaegu on nad dokumentaal fotod.
Esimesel leheküljel on paigutatud suur   stamp foto.
Foto sobib väga hästi tekstile, aga ei anna enam mingit infot.

Kolmandal leheküljel on jälle suur mitte midagi ei ütlev foto, aga samas   toetab teksti meeleolu.
Foto suuus on vist asjakohane, sest artikkel, millele   kuulub foto on üks tähtsamatest ajalehes.
Artikkel seisab kõige keskmises   osas, suure pealkijaga ning suure fotoga, sellega köitab lugeja tähelepanu.

On olemas ka sündmusfotod, aga nad ei tee ajalehes liikuvust ega huvitavust,   sest neid on täiesti vähe.
Ajaleht on pigem staatiline.
Ülejäänud   portreefotod on stampfotod, nad on igavad ja mitte tähelepanuväärsed.

Jõhvi Teatajas on hästi palju   fotod.
Esimene lehekälg on portreefotoline, teine ja kolmas on stampfotolised,   viimane aga on eriti liigutav - sündmusfotosid on palju, et ei lase igal   fotol mõjule pääseda.

Fotoallkiri         Põhjaranniku fotodeallkirjad on piisavalt kehvad.
Spordiosas pildi all   on seitse rida teksti.
See on pigem pisikene artikkel, aga mitte fotoallkiri.

Nii pikat allkirja lugeja ei viitsita lugeda.
Mõned allkirjad Jõhvi Teatajas   lihtsalt ümberjutustavad seda, mis on pildil esitatud, kuigi foto räägib seda   ise ja sellega allkitjad on mitte vajalikud.
Mõned fotod on üldse ilma   allkirjadeta, mis toob endaga raskusi arusaamisel, kuhu see foto kuulub ja   millest tuleb jutt (nt Jõhvi Teataja neljandal leheküljel kaks spordi fotod).

Fotoallkirjad on eristatud ajalehes paksema plokk-kirjaga.
Allkirjad   ei ladunud fotodest kitsamalt ja seega ei jää allkirjast pisut tühja ruumi,   mis küll võiks olla.
Tühi ruum annab lugejale natukene iseseisva mõtlemise   võimalust.

Pisiinfo  Pöhjaranniku pisiinfo on kergesti loetav.
Väikeste kuulutuste kohta on kasutatud plokk-kiri, suuremate aga - antiikva.
Väikesed tähed on kohe arusaadavad, suured teevad ajalehe ilusam, mitmekesisem, et ei olnud ühetaolise tunnet.
Viimasel lehel on hästi palju pisiinfot: kuulutused, tööpakkumised, ost-müük jt.
Aga kõik info on hästi eristatud erinevate kirja kasutamisel, ning iga info seisab oma kindlal kohal.

Põhjarannikus tõstetakse eristuskirjaga esile võtmesõna või - fraas.
Selleks on kasutatud üks eristuskirjaseeria - paks kiri.

Ajalehes on kasutatud veerulaius 10 cic, ning pisiinfos 10 cic vähemalt.
Tavaline pisiinfo veerulaius peab 8-9 cic olema.
Aga ma arvan, et suurt probleemi siin ei ole, kuna Põhjarannik on väike provintsiaalne ajaleht ja ei nõua ranget kriteeriume.

Sellele ajalehele pole vaja mahutada päris palju infot ühele leheküljele nagu mingil suurel ajalehel, vaid vastupidi ruumi on, aga infot vähem.
Sellega on suurema veerulaiuse kasutamine on täiesti põhjendatud.

Kokkuvõte    Põhjaranniku ajalehes on kerge orienteeruda.
Leheküljed on tervikuna kergesti haaratavad, lugeja kohe leiab domineerivad elemendid, mis lehekülge korrastavad ja pilgu enda külge haagivad ning takistavad lehtedel hajumast kirevaks laikude kogumiks.
Kohe on nähtav, kus on oluline info, kus on vähem oluline.
Tähtsamad uudised, lood on paigutatud kaksiklehekülgede paremapoolsele lehele, trükitud paksemas kirjas või siis nende juurde kuulub suur foto.
Jõhvi Teatajas rubriigid puuduvad, sest koosneb lisa vaid kahest lehest, aga Põhjarannikus nemad on.
Lugeja valib ise, mida teda huvitab täna, kas uudised, majandus, sport või meelelahutus.