Annotatsioon esilehe esiküljeleVene vanaususulised asusid Peipsi läänerannikule elama    See raamat on Peipsi läänerannikul elavate vene vanausuliste folkloorist ja rahvapärimusest.
Laiema lugejaskonna ette jõuavad esmakordselt umbes 750 teksti, mis on talletatud arhiveeritud?
aastatel 1930-2006.

vaimulikud värsid, religioosse ning argikäitumisega seotud pärimus; kalendri- ning perekombestikuluule, rahvalaulud ning tšastuškad; erinevad rahvajutud  - alates muinasjuttudest ja lõpetades pajatustega vanausuliste peamisest elatusallikast - kalapüügist Peipsi vetel.
Raamatust leiab  lugemist ka vanausulistele tüüpilisest meditsiinipärimusest - lausujatest ning lasumisest.
Ning vanausuliste kogukonna järjepidevusest annab tunnistust             Kuigi kogumik on mõeldud esmajoones filoloogidele, etnoloogidele, humanitaarteaduste üliõpilastele ning  õpetajatele, ei tohiks jätta see ükskõikseks       pärimuskultuuri  ning Eestis elavate huvilistele Käesolev raamat on esimene spetsialiseeritud teaduslik Peipsi lääneranniku vene vanausuliste folklooriväljaanne (kirja pandud aastatel 1930-2006).
Kõik tekstid on publitseeritud esmakordselt.

Raamat sisaldab ligi 750 teksti gruppeeritult žanri-temaatilisel printsiibil: vaimulikud värsid, religioosse ja olme-perekondliku etiketi reeglid, rahvajutud kalapüügist, mis mängis olulist roll kohalike elanike majandustegevuse eripära kujunemisel; kalendri- ja perekombestikuluule, laulud,  humoristliku sisuga rahvalaulud, ehk tšastuškad; muinasjutud, mitte-muinasjutuslik proosa, vanasõnad, mõistatusd, laste folkloor.
Olulisel kohal on pärimused, lausumised, nõiasõnad ja jutustused küla posijatest.
SISUKORD      Koostajatelt                                                                                                           «Преданья старины глубокой» (Peipsimaa vanausuliste folklooritraditsioon)                                                                                 «Кому повем печаль мою?
..
» (Vaimulikud värsid)                                             «Без Бога ни до порога» (Religioosne etikett)                                               «Обычай крепче закона» (Pere ja kodu etikett)                                     «Топор сохе первый помощник» (Majanduselu eripära)     «Отец рыбак, и сын в воду смотрит» (Kalastus Peipsil)                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                   «В праздник и у воробья пиво» (Kalendriaasta kombestik ja tavad)  «Дай Бог вспоить, вскормить и на коня посадить!» (Sünnitus-ristimise        kombed ja tavad)                                                                 «Золото с золотом свивалося... » (Pulmakombed ja -laulud)                       «Царство небесное, вечный покой!» (Matusetalitus ja surnute mälestustavad)      «Сказка - складка, песня - быль»                                                                       «Было дело - стена деньги ела... » (Legendid, pärimused, mütoloogilised muistendid)                                                                          «Береженого Бог бережет» (Tunnused, märgid, olme maagia)                      «Слово лечит, слово и калечит» (Rahvameditsiin, posimine)                                                                                            «Встану, благословясь, пойду, перекрестясь... » (Lausumised ja nõiasõnad)                             «Черный глаз - прочь от нас!» (Jutud näidadest ja ärasõnamisest)                    «Любишь шутить, умей и отшучиваться»                                                            «Коротко, да узловато» (Vanasõnad ja kõnekäänd)                                              «Мету, мету - не вымету» (Mõistatused)                                                                         «Заяц белый, куда бегал?
..
» (Lastefolkloor)                                                 Esitajate-ja kohanimestik                                                                         Resümee                                                                                        «ПРЕДАНЬЯ СТАРИНЫ ГЛУБОКОЙ»  "VANA HALLI AJA MUISTENDID"    PEIPSIMAA VANAUSULISTE FOLKLOORITRADITSIOON    Venemaalt saabudes asusid vanausulised elama juba asustatud maadele, sellel põhjusel põllumaad oli neil väga vähe - pool hektarit peeti normiks.
Nad pidid kohanema kohalike tingimustega, omandama ja arendama mittetraditsioonilisi majandusharusid.
Mehed olid üle Eesti töökuse ja meisterlikkuse pärast hinnatud ehitusmeistrid ja pottseppad, spetsialiseerusid põhiliselt müüritöödel.
Paljud majandusdushooned ümbruskonna taludes ja mõisates on vanausulistest ehitusmeistrite kätetöö.
Ka palju ametihooneid Tartus, Tallinnas ja teistes Eesti linnades on ehitatud nende kätega.
Tsaariajal käidi ehitustöödel ka Pihkvas, Novgorodis, Petrogradis.
Rikkamad mehed tegelesid kaubandusega.
Läbi aegade vanausuliste naised olid hõivatud kodumajanduses, tegelesid aiandusega - kasvatasid müügiks tsigurit, hiljem - sibulat, kurke ja muid köögivilju.

Esimese vabariigi ajal vanausuliste lapsed juba 7-8 eluaastast käisid tööl eesti taludes - nii poisid kui  tüdrukud.

Suve läbi kuni sügise alguseni töötasid lapsed põllutöödel.
Töö eest tasuti lastele liha, teravilja, kartuli ja muude põllumajandussaadustega.

Siiski vanausuluste põhiliseks majandustegevuse alaks oli ammustest aegadest kalapüük.

Vanausuliste külad laiuvad Peipsi kallast mööda kümneid kilomeetreid.
Igas külas oli mitu kalastusriartelli.
Enne Teist Maailmasõda kalapüügiga tegelesid peaaegu kõik täisealised mehed.
Vaesetes peredes järvele käisid ka naised.

Rikkam kalasaak oli talve kuudel.
Põlvest põlve lihvisid vanausulised jääaluse püügi võtteid ja oskusi, täiustades kalapüügiriistu ja kohanedes iseka ilma ja Peipsi järve salapärase loomuga, mida kohalikud inimesed aupaklikult nimetavad mereks.
Artellide ja nende lülide suurus, liikumise marsruut ja kalapüügiriistade valik sõltus kalaliigist, mis oli parajasti püügi objektiks.

Kõigist sellest 2006. aasta folklooriekspeditsiooni liikmetele rääkisid väga põhjalikult Ivan Loginovitš Kljavin, Dementi Grigorjevitš Aljoksin, Saveli Fjodorovitš Poljakov ja teised kutselised kalamehed.
Alistades Peipsi järve jää välju ilmutasid kohalikud elanikud imestamapanevat leidlikust ja oskust.
Igast külast olid idakalda suunas lumme sissetallatud mitme kilomeetripikkused talveteed kuuseokstest tehtud teetähistega, mis näitasid suunda ja kilomeetrites vahemaad.
Mitmepäevapikkuseks püügiks kasutati jälaste peale paigutatud majakesi - "lube".

Sügiseti osteti hobuseid, kevadeti aga müüdi need tarbetuse tõttu maaharijatele maha.
Mootorite ajastu saabumisel hakati jääaluseks kalapüügiks ehitama omapäraseid sõidukeid, asetades mootorrattaid ja autosid suure traktori või lennuki ratastega kanderaamistikule.
Neid sõidukeid vaimukalt nimetati "karakatitsadeks".
Ka tänapäeval korraldatakse Peipsimaal lõbusaid "karakatitsate" võistlusi, kus hinnatakse isetehtud sõidukite disaini ja sõiduomadusi, mis aitavad ületada tuisanuid lumehangeid, jääkuhjatisi ja -murde.
Suviti, kui Peipsi järv oli saagile vaesem, käisid kalamehed ulgtöödel.
Tsaariajal käisid Peipsi kalurite artellid kalapüügiks varustatud paatidel kaugel Laadogal.
Kala realiseeriti kohapeal.
Tagasiteel osteti Peterburist kodumajanduses vajalikke linnakaupu.

Sõltumata aastaajast on kaluri elu ikka olnud seotud raskuste, ohtude ja riskidega.
Ka kaluri õnn ja ebaõnn käivad käsikääs.
Ehk just sellel põhjusel on kalameeste seas levinud väga palju erinevaid enneid  ja keelde.
Kõige ohtlikumaks, kõuerohkeks ja vihmaseks, peavad kalamehed Kaasani Jumalaema päeva.
Parem on, kui sellel päeval kalur järvele ei lähe.

Paljud lähiminevikus juhtunud hädad ja õnnetused kinnitavad selle ebausu õigsust.
Püütakse ka tänapäeval vältida nii nimetatud "halba kohtumist", eelistades kas hiilida kõrvale halva mainega inimesest või isegi koju tagasi minna - nii kui nii õnne ei tule.
Kalale tuleb minna rahulikult, vaidluste ja riijuta - "Skandaalid kalale ei meeldi... "  Järvel on keelatud meenutada jänest - võrgud jäävad tühjaks.
Ei tohi vilistada - kutsud tugeva tuule välja.
Leiba ei tohi hoida koorik all - paat võib ümber keerata.
On ka erilisi maagilisi toiminguid, mis saadavad kalameeste artelli väljaminekut järvele.
Tuultelegi on omistatud erilised nimed - «мокрик», «тепляк», «возгливый», «меженец» jt.
Kõige ebasoodsam tuul on "lääs" («запад») - see "viib potist kala ära".
Paneb imestama, et nii arhiivimaterjalides kui ka 2006. aasta ekspeditsiooni kirjapanekutes ei ole ühtegi lugu ühestki vetevaimust või mingist muust "järve peremehest".
Kui vetevaimust ka kuuldi, siis suhtuti selesse kui väljamõeldisse - "Muinasjutud on see kõik... " Üldjuhul, vetevaimuga hirmutasid emad oma pahuraid lapsi, hoides neid liiga varasest suplemisest järves - "Vetevaim viib ära.
" Palju populaarsemad on lühijutukesed ("bõlitški") näkineidudest.Näkineiud olevat elutsevad Peipsi järves ja Tiheda jões, ka lainete tekitatud "Punaste mägede" (Kallaste) urgudes.
Kohtumist näkineiuga peetakse väga ohtlikuks.
On kirja pandud ka üks legend "vaaraost" ("vaarao tõug") - "inimkalast".
Neid apokriiva süžeedest pärinevaid mütoloogilisi olendeid ida-slaavlaste folklooris esineb väga harva.

Nende päriolu seostatakse Mustas meres uppunud vaarao sõdalastaga, kes jälitasid juute Eguptusest põgenemise ajal.
Peipsi läänerannikul levinud vene pulmakommetes, -lauludes, sõbramehe lausumistes ja maagilistes toimingutes on palju ühist.
Selles võib veenduda kõrvutades erinevates vanausuliste külades kirja pandud materjali.
Palju sarnaseid elemente leidub ka õigeusuliste Nina küla elanike pulmakommetes.
Kinnitades oma lubadust andis pruut peighelele "pandi".
See võis olla kas rätik, sõrmus või mingi muu hinnaline ese, mille tagastati alles peale pulmi.
Sõbrannad valmistasid pruudile paberlilledest kimbu või lilledega ja lintidega ehitud pisikese kuuse.

Pruudile kööti saun, kütmise käigus peigmees valas saunakividele õlut ja noored neiud laulsid laulu  «Парна баенка растопляется... »  Varsti pärast pulmi sõitis noorpaar naise vanemate juurde "praemuna sööma".
Kostitamise ajal pidi väimes sümbolite abil märku andma, kas ta võttis naiseks "ausa" neiu või "süüdi oleva".
Pulmakomete struktuur, rida talitusi ja paljud laulud sarnanevad Peipsi idarannikul (Pihkva kubermangu põhja osas) levinud kommetega, kuid siiski need ei kattu      Peipsi rannakülades on ääretult populaarsed ülistuslaulud («опевальные» (величальные) laulud.
Mõnede esitajate repertuaaris  ülistuslaulude arvukus ei jää alla kõigile teistele pulmalauludele kokku.
Ülistuslaulude süžeede rohkust seletab asjaolu, et ülistati järjest kõiki pulmapidulisi.
Neid aga, kes olid nõus maksma erilise austuse eest, ülistati kas või kaks-kolm korda.
Piisas vaid küsimusele - "Kas on juba kodus?
" - vastata eitavalt.
"Süüdistuslaule" («корильных»), kus peigmees või isamees välja naerdi, selles regioonis ei ole avastatud.
Kohalike pulmakommete eripäraks on "ostu-müügi" motiivide rohkus.
Isamees pidi tulema viinapudeliga ja alustama juttu "kaubast" (pruudist) ja "kaupmehest" (peigmehest).
Pärast abielu jumalateenistust ootas külarahvas noorpaari, piiras tee ja ei lasknud pulmalisi läbi enne, kui noor abielumees ostis end vabaks.
Vabaks ostmise vorm on üpris omapärane - lauale pandi tühi pudel, mille peigmees pidi väljavahetama täis pudeliga (mõistagi mitte mineraalveega).Peigmees või isamees (peigmehe rahaga) pidi kukrut kergitama igal sammul - ostma välja oma pruudi, koha laua taga jm.
Pidi ka maksma "lahtipunutud patside eest", ülistuslaulude eest, iga trepiastme eest oma tulevase äia majas.
Enne Teist maailmasõda esines juhuseid, kus noormehed varastasid pruute, kui pruudi vanemad olid mingil põhjusel abielu vastu, nimetati seda "pulmad vargsi".
Kuid siiski see komme ei saanud nii suurt levikut, kui Leedus.

2006. aastal paljud isegi eakad naised Peipsimaal ei olnud kunagi kuulnud "vargsi pulmadest".
Peipsi lääneranniku folkloorimaterjalid kinnitavad rahvatarkust - "Mida ei otsi - seda ei leia".
1930. aasta Mustvee kooliõpilastele koostatud küsitlusleht sisaldas küsimust - "Mis juhtub siis, kui üheaegselt sajab vihm ja paistab päike?
" Küsimusele leidus ligi viisteist vastuse arianti.
2006. aasta ekspeditsiooni käigus peagi igaüks vestluskaaslane väga üksikasjaliselt oskas rääkida talvistepühade ennustustest kuke ja teradega, meenutati ka erinevaid kelde, mida tuli tingimatta täita naine raseduse ajal.
Teistes regioonides, kus kogujad ei esitanud selliseid küsimusi, ei olnud ka midagi avastatud.
Ka vaimulikke värsse vaatamatta sellele, et neid mäletatakse ja lauldakse ka tänapäeval, oli arhiivimaterjalides avastatud vaid üks.
Nähtavasti, midagi selletaolist juhtus Peipsi läänerannikul ka muinasjuttudega - neid lihtsalt ei pandud kirja õigel ajal.
Kogujad, kelle seas ei olnud peaaegu ühtegi professionaalset folkloristi, eelistasid üleskirjutada laule, neljavärsilisi naljalaule - tšastuškasi, kirjeldasid tavandeid, mis on ju palju lihtsam.
Ja siiski, isegi kolmanda aastatuhande algusel Peipsimaa vanausulised meenutasid oma vanaemasi, kes pikkadel talvistel õhtudel lahutasid meelt pajatades muinasjutte.
Muinasjuttude leviku vähesust teatud määral seletab ka suhteliselt kõrge haritustase vanausuliste seas.
Nad õppisid kohalikes koolides, 6-9 klaasi haridus oli peagi igaühel, ka raamatute lugemine oli vanausulistel au sees.
Siinkohas kindlasti tuleb mainida ka linnakultuuri mõju, millest esmajoones "kannatavad" just muinasjutud.
Materjali nappuse tõttu on raske rääkida midagi kindlat suulise traditsiooni eripärast.

Fikseeritud süžeed ei ületa loode Venemaa kubermangus levinud repertuaari raame.
Teistest paremini on säilinud olustiku muinasjutud samuti rahvaanekdoodid laisast abielunaisest, papist-armukesest, leidlikuses võistlejatest luiskajatest.
Mõned teosed kujutavad endast võlumuinasjutu ja mütoloogilise rahvajutu vahepealse liigi.
Nendes tekstides ei leidu kohaliku eluolu tunnuseid - kohalik omapära väljendub pigem keelelises plaanis.
Pärimusi ja legende ekspeditsiooni käigus olinüleskirjutatud oodatust palju vähem.
Segased ja vastuolulised lood vanausuliste ümberasumisest Venemaalt pigem põhinevad keeleteadlaste ja ajaloolaste artiklitel.
Teatud huvi pakub pärimus kohalikust röövlist Vasjkast Punasest.
On levinud pärimusjutt, mis vaimukalt seletab miks vanausulised elavad kompaktselt rahvarohketes külades, aga eestlased elavad üksikult oma taludes.
(Kurat lendas taevas ja "eestlasi puistas ta kõiki ükshaaval laiali, aga vanausulisi viskas alla lihtsalt käputäiega").
Kristlikest tegelaskujudest kõige populaatsem on "Nikola-imetegija".

Tänapäevalgi levivad jutud kalameeste imelistest päästmistest.
Üks eestlane olevat oma elu lõpuni käinud regulaarselt vanausuliste palvelas "vene Mikolale" küünalt panemas, tänades sel moel pühakut oma elu päästmise eest.
Mõnede legendide süžeed geneetiliselt pärinevad piibli lugudest, kuid kohalikus repertuaaris on  neid siiski suhteliselt vähe.
2006. aastal õnnestus kirja panna lugu ettekuulutuslikust ilmutusest - sõja eel olevat taevas nähtud risti kujutist.

Religioosne maailmatunnetus omab vanausuliste igapäevaelus endimisi võtme rolli.
Eakamad naised mäletavad tänaseni vaimulikke värsse - religioosse sisuga rahvalaule.

Neid lauldakse paastu ajal, mil ilmalikke ("kuratlikke") laule laulda ei tohi.

Lauldakse neid nii pühade ajal, kui ka argipäeviti.
Peipsi läänerannikul on säilinud mõned süžeed Vanast Testamendist (ülemaailmsest veeuputusest, "Joosepi nutulaul").
Siiski suurim osa teoseid põhineb Evangeeliumi loodel, pühakute elulugudel, jutustustel iidse õigeusu jüngritest ("Samaarilanna", "Athose mägi", "Värss surmatunnist", "Hirmus Kohus", "Värss viimsest ajast", "Bojarinna Morozova" jt.) Samuti kui  preestrideta vanausulistel Venemaal kõige populaarsem süžee on "Anus ema oma lapsukest... " Suurim osa teoseid on loodud munkade ja vaimulike poolt võrdlemisi hiljaaegu, millele viitab kirikuslaavi sõnade rohkus tekstides, rahvaluulele võõras rütmika ja süllaabi-tooniline värsisüsteem.
«Сия гора, - рекла царица, -  Да будет жребием моим;  Отсель прострет моя десница  Всегда мой кров над местом сим... » и т. п. "See mägi, - lausus tsaaritar, -   Ta saagu minu saatuseks.

Siit sirutan ma oma käe  Et olla kaitsvaks katteks siin... " jn.
Kuid samal ajal on paljudes tekstides säilinud iidseid motiive ja kujundeid.
Näiteks, "Värss noorest mungast Antooniusest" süžee (vt.№ 23) põhineb arhaailisel arusaamal, et erinevates maailmades aeg kulgeb erineva kiirusega.
(Võrdle võlumuinasjutte ja mütoloogilisi rahvajutte inimese rännakust taevasse, veealusesse kuningriiki, hauatagusesse maailma jt.) Jälitades imelist lindu Antoonius jätab kloostri ja sattub kolmeks tunniks paradiisi, maa peal aga selle ajaga möödub kolmsada aastat.
(Tekstis paradiisi ei mainita, kuid paljudes regioonides Venemaal seda teost nimetatakse "Paradiisi linnuke".)   Erinevalt Lätist ja eriti Leedust, Eesti vanausulistel see žanr elab mitte suulises, vaid käsikirjalises traditsioonis.
Raamatutest on nähtavasti võetud ka Peipsi läänerannikul juurdunud termin "vaimulikud värsid" (mujal lauljad nimetavad neid tavaliselt lihtsalt "värssideks".)  2006. aastal on vanausulised ekspeditsiooni liikmetele tihti näidanud vaimulike värsside trükikogumikke, seal hulgas trükituid enne revolutsiooni.
Nendel allikatel põhinevad ka mõnede süžeede masinakirja- ja trükikoopiad, mis mõne aasta eest olid palvelatesse toodud Lätist Daugavpilsist vaimulik ("nastavnik") Ilja Alekseevitš Žilko poolt.
Koopiates teoste sisu praktiliselt ei muutu.

Varieerimine väljendub vaid mõnede salmide väljajätmises ja mõnede arusaamatute arhaailste sõnade ja väljendite moonutamises.
Kuna trüki- ja käsikirjalised kogumikud ei ole noteeritud, värsse lauldakse kirikuviisidel, vahel kasutatakse rütmiliselt sobivaid lüüriliste laulude viise (leidus ka üks ukraina lauluviis).
Kallastes pärast I. A. Žilko visiiti taaselustus huvi rahva religioosse luule vastu.
Eakad naised tuletasid meelde oma nooruspõlve ja õpetasid nooremale põlvkonnale enne Teist Maailmasõda Peipsimaal levinuid vaimulike värsside viise.
Antud kogumikus on toodud ka uuemat rahvaluulet, kus esineb vanausuliste luulele tüüpilisi motiive ja stilistilisi stereotüüpe ("Lapsukese nutt", № 29; "Värss noorest erakust", № 30.)   Religioossetes peredes iga päev algab palve lugemisega.
Palvega istutakse söögilauda, alustatakse tõsist tööd, minnakse metsa või soosse.
Kolmekuningapäeva öösel varutakse "püha" vett pühakojas või ristikujuliselt raijutud jääaugust, mille vaimulik ("nastavnik") on eelnevalt sisse õnnistanud (vahest neid nimetatakse "jordaniteks").

Enne Ülestõusmispüha puhtakspestud nõusi suitsutakse viirukiga.
Vanema põlvkonna inimesed, eeskätt kiriku korilauljad, rangelt järgivad kiriku etiketti, mis on eriti range vanausulistel-fedosejevlastel (siin neid nimetatakse "rabskije", mis tähendab "sulased" sõnapaarist "Jumala sulased".) Üks kohalik naisterahvas jutustas, et tema vanaisa heideti kogudusest välja ainult selle eest, et ta tuli palvelasse jumalateenistusele moodsas mantlis lõhikuga.
Vanausulised märgistasid oma sööginõusi vältimaks, et "ilmalikud" neid ei kasutaks.
Tulles võõraste juurde külla, mees jõi vett oma peopesast, ka oma naisele andis ta juua sealt samast.
Religioosse maailmatunnetusega on läbipõimutud paljud vanausuliste rahvatavandid, uskumused ja ümbritseva maailma maagilise mõjutamise viisid.
Kalurid kinnitasid ikoone suurte paatide ninaossa.
Eelistati ikooni Nikolai Imetegijale ("Mikola-meeleheadtegija"), kellel oli "vetelpäästja" maine.
Kallastes oli eelmise sajandi algusel traditsioon naastes ulutöödelt Laadogalt tuua sealt vanausuliste ikoone ja kinkida pühakojale.
Isegi igaastased tuletõrjeühingu festivalid olid ajaliselt seotud kodukiriku pühaga - Jumalaema Uinumise pühaga.

Pidustused lõpetati palvelas jumalateenistusega tulekahjude vastu.
Usuti, et pühakojas pühetsetud pajuoksad päästavad tulekahjust.
Pajuoksi kasutati ka loomi karjamaale saates - et "lehmakesed haigeks ei jääks".
Põllu- ja aiatöödega seotud tavad ja uskumused olid samuti seotud kirikupühadega.
Kas oli see päev, millal esimest korda loomi karjamaale lasti, või päev millal kurke istutati.
Ilmaennustus oli samuti seotud kirikupühadega.

Keelatud on pühade ajal ja pühapäeviti tööd teha, käia saunas peale päikese loojangut ("Pesed ennast Kristuse verega".) Kõik toidud ja vesi anumates õhtuti peavad kindlasti kaetud olema, või siis peab risti sellele peale lööma, et öösel neis "halvad" ei supleks.
Maija et tohi koera lasta, sest Evangeeliumi aegadel "sõbrunes koer kuradiga".
Patt on ämblikut tappa, kuna ämblik maskeeris oma võrguga koopa, kuhu oli Kristus-lapsuke peidetud tagajalitajate eest.
Aga ussi tapmise eest, keda ida-slaavlased traditsioonileselt pidasid kurjuse kehastuseks, sai teatud hulk patte andeks antud.
Traditsioonilised käitumisreeglid tihtipeale kinnitatakse lugude abil Jumala karistusest halbade tegude eest (lahtiütlemine oma usust, ikoonide müük, vargus palvelas, kiriku ehitamisele mõeldud raha omistamine jm.) Eriti populaarsed on jutustused joodikutest, kes purjuspäi sattuvad "vanakurja kätte" ja vahel seavad end eluohtlikke olukordadesse.
Peipsi lääneranniku vanausuliste kultuuris on kristlikud mõisted, atribuudid ja kujundid põimunud paganlikega.
Rahvalausumiste kohalikes variantides tihti kasutatakse palvete valemit, vahel on nad üldse palvete vastu välja vahetatud (Arvatavasti on see seotud maagiliste lausumiste kirjaliku leviga).
Majavaim mitte ainult hoiatab oma "hoolealuseid" mõne sugulase vastsest surmast, ta isegi äratab unest neid, kes palveta on magama läinud, ka aitab ta nõial tondid majast välja ajada.
Kui esimest korda aastas metsa mindi palvet täiendati luulelise pöördumisega puude, metsloomade ja lindude poole ("Metsaga on vaja vestelda... ") Isegi ussidele ja puukidele sooviti heaolu - "Rahu olgu teie kodule!
... " "Emakest-ahju" paluti teha nii, et lihavõttesaiad  kulitš’id ja leivad oleks siledad ja ilusad.
Tänapäeval on levinud uskumus, kui keegi roppude sõnadega sõimab - "isegi järv võpatab".
Arhailiste arusaamadega on seotud varjatud keeld valjusti nimetada ohtlikke olendeid, haigusi jm.
(koheselt "vastavad" nad oma nimele).
2006. aasta kirjapanekutes peagi üldse ei leidu tegusõna "surra".

Kohalikud inimesed eeslistavad ütelda - inimene "lahkus".
Kuradit või paganat nimetatakse vihjamisi - "tema", "too", "vaenlane", "vanakuri", "kaval", "must", "ketser", "halb".
Kõige ergsamalt väljendub rahva vaimse kultuuri kihtide vastastikune toime perekonnatavades.
Ääretult rikas on naise rasedusajaga seotud uskumuste ja keelude tsükkel.
(Tulevase emale ei tohi milleski ära ütelda; tulevane ema peab vältima stressisituatsioone; ei tohi ta ehmatuses kätega nägu puudutada jm.) Valdavas osas peredest püütakse järgida lapsele nimepanemise "seadusi", kuna on veendutud, et kaitsja-ingel kaitseb oma hoolealust terve elu vältel - "paneb alla oma  tiivad", kui to kukuma hakkab, vahel võtab ka enda kanda vastutuse inimese väärteo eest.
Võlumuinasjuttudest pärinev arusaam "elavast" ja "surnud" veest on rudimentses vormis säilinud lapse ristimise talituses.
Vett, kuhu last ristimise ajal kolmekordselt täielikult sisse kastetakse, et tohi soendada, muidu see muutub "surnuks veeks".

Pulmade ajal vanemad õnnistavad noorpaari ikooniga, puistavad üle viljateradega.

Mõned rituaalsed toimingud on kaitsva iseloomuga, mõned baseeruvad usul "esimese päeva maagiasse".
Näiteks,  tülis olnud naabrid lepivad vanaaastaõhtul ära selleks, et kirikusse jumalateenistusele minna "puhta hingega".
Vanausuliste seas elab tänapäevalgi uskumus, kui ema hoiab süles väikelast, ei pea ta kartma kuradite salasepitsusi - neid neitraliseerib patuta laps.

Peipsi läänerannikul samuti kui teistes vanausulistega asustatud Baltimaade regioonides ja edela Valgevenes, kõige püsivamaks osutusid matuse ja surnute mälestamise kombetalitused ja tavandid, ka sellega seotud mütoloogilised muistendid.
Aegsasti õmmeldakse suririided, pannakse valmis terve komplekt.

Surija pannakse põrandale näoga ikoonide poole.
Kirst lastakse hauda rättidel.

Vanema põlvkonna inimesed mäletavad rääkida, et vanasti hauaristid olid ikka puust (teises ilmas tuleb igaühel oma risti kanda).
Aegsasti valmistati ette ka kirst, täideti see viljateraga.
Veendumuste järgi lahkunu hing nelikümmend päeva nähtamatult hõljub kodukülas, jälgides hoolikalt, et kõik talitused oleks toimetatud vanade tavade järgi.
Usutakse, et väikenegi kõrvalekaldumine viib selleni, et lahkunu hakkab tülitama kas unes või "ilmsi" oma ligidasi nõudmisega vead parandada.
Tingimata on vaja täita lahkunu viimased soovid isegi siis, kui need lähvad lahku üldtunnustatud kõlbluskaanonitega (kirstu panna pudel viina, sigaretid jm.) Popuraarsed on lood, kuidas surnud püüavad endaga kaasa võtta kedagi ligistest.
Kalmistult ei tohi midagi kaasa võtta, isegi küünlajuppi [ср.
: Заветы, 63-112].
Ei ole soovitatav surnuid liiga kaua taganutta, kuna pisarad valavad nende kirstud üle.
Eesti vanausuliste matuse ja surnute mälestamise kombetalitused ja tavandid on palju rikkamad ja arhhailisemad, kui need on Peipsi idarannikul Venemaal Pihkva kandis.
Mõned haruldased uskumused ja tavandid täiendavad kirjapanekuid, mis on tehtud Läti ja Leedu vanausuliste kogukondades.
Kohalikud elanikud teavad hästi sõna "kuteinik"  (jõululaupäev).Kuid "kutjad" (nisuterast valmistatud puder meega) siinkandis lauale pannakse ainult matustel ja peietel.
Kohalikud vanausulised arvavad, et kadunud sugulaste hinged jälgivad elavate omaste maiset elu, kaitsevad neid õnnetuste eest, kuid jutud nende hauatagusest elust on hingedele vastumeelsed (. ..tuled, siis  näed ise").
Vesi, millega surnut pesti, valati keldrisse.
Erilist maagilist jõudu omistati seebile, mille abil kadunu matusteks ette valmistati.
Teise Maailma sõja ajal üks naine sundis oma poega pesta end sellise seebiga veendumuse, et nüüd "üksk kuul teda ei võta".
Ussi hammustusest võib päästa pistes ruttu kahjustatud käe või jala mulla sisse.
Enesetapjaid üldreeglina maetakse kalmistu põhjapoolses nurgas.
Kirstu enesetapja kehaga ei ole soovitatav viia läbi surnuaia värava - tavaliselt see tõstetakse kätel üle aia.
Vanasti enesetapja hauale ei pandud risti.
Ei tohi käia "hauale" pärast päikese loojangut, kuna lahkunu võib minna sugulasi saatma ja kui surnuaia väravad  selle ajaga suletud on peab ta hommikuni värava taga ootama.
Mütoloogilistes muistendites kujutatakse Teist ilma analoogina maise ilmaga.
Surnud tegelevad seal sama asjadega, mis oma maise elu ajal, käivad külla üks teise juurde jm.

Peipsimaal kogutud materjalid tõestavad tavaliste muistendite levikut.
On ka selliseid muistendeid, kus inimese staatus pärast surma muutub.
Näitlik on selle poolest lugu, kus üks õde näeb ennast unes oma venda Arsenid otsimas ja avastab, et seal ilmas on tema vennast saanud "vürst Aleksandr", kes töötab kuskilgi, elab uhkes korteris televiisoriga, vaipadega, "seinad kaetud kahhelplaatidega, kus igal kahhelplaadil helesinine lilleke".
Ristimatta surnud väikelapsed on teises ilmas pimedad.
Näevad nad ainult siis, kui maapeal üheagselt paistab päike ja sajab vihma.
Väikeste rahvajuttude ("bõliškad") tsükklis "rändavatest kadunukest" Peipsi läänerannikul nagu ka teistes reegioonides domineerivad süžeed enesetapjatest või kuraditest, kes võtnud endale kellegi sugulase kuju.
Kurja vaimu salasepitsustega on seotud ka paljud süžeed vaimudest ja "hirmudest".

(Öösiti kuradid teevad tööd mahajäätud veskis; inimest jälitab punaste silmadega siga; viirastub kitsetaoline olend paadis, põlevate silmadega sabaga mees sõidab "ühe rattaga vankri peal" jm.) Mütoloogiliste muistendite muud temaatilised gruppid on kohalikus folklooris esitatud suhteliselt vähe.
Ainult kaks-kolm inimest rääkisid metsavaimust, kuid nemadki  ainult kaudselt.
Vähe on mahukaid jutte nõiutud aarete otsimisest, madudest, "äranõiutud" koduloomadest, nõiaraamatute abil nõidujatest, "saatanlike" teadmiste abil inimestele palju halba teinud nõia hirmsast surmast.
Erandi moodustavad jutud  "kaetamisest" ja posimisest.
Selliseid jutte on üsna palju, kuid tekstid on konspektiivsed ja üldjuhul jäävad nad tüüpiliste vene kujutluste raamistiku.
Kohalike posijate ja ravitsejate repertuaar on samuti üpris väike ja seal domineerivad meditsiinilised posimised.
Palju huvitavaid etnograafilisi üksikasju leidub kalendripühade kirjelduses.

Talsipühade ajal neiud ennustasid tulevikku teeristmikul - "lund rohisid"; panid padja alla oma juuksekamme, ka "kaeve" pirrukestest või tikkudest; värskeid küpsetisi "kokorasi" anti esimesele tänaval kohatud meesterahvale; veeklaasi asetatud abielusõrmuses püüti näha saatuse poolt määratu nägu.
Ennustustes, kes  esimene mehele saab või kes on tulevane väljavalitu, kasutati ka muid maagilisi viise.
Jäänipaeva ennustustes kasutati rohttaimi ja rukiviljapäid.
Peipsi lõunapoolsetes külades Jüripäeval («Jegorij kevadine») naised "panid lüpsiku veini või viina sisse likku" ja pärast joodi kaks-kolm pitsi seda jooki ära.
Usuti, et siis on lehmad terved ja piima toovad palju.
В Ильин день (а иногда на Ивана Купалу или на Маккавея) Olevipäeval (vahest Seitsevennapäeval või Makkaveipäeval) lapsed püüdsid lükata teine teist riietatult vette.
Lapsevanemad kunagi ei riielnud lapsi selle eest, mis kaudselt viitab selle tava rituaalsetele juurtele.
Arvata võib, et riietes ujumine sümboliseeris "suvehooaja lõppu".
Laialt on levinud uskumus, et pärast Olevipäeva avatud vetes ujuda ei tohi, kuna Jumal on vette külma kivi visanud.

Pühi, eriti "aasta" pühi tähistati Peipsimaal kärarikkalt ja lõbusalt.
Kodukirikupühadel oli kombeks koju külla kutsuda ka võõraid inimesi, kes olid peole tulnud naaberküladest.
Selleks juhuks olid kodudes juba eelnevalt lauad kaetud.
Eriti külalislahked olid "mandrist" ära lõigatud Piirissaare elanikud.
Suvisel Peetripühal ("Petrovki") võis siia külla kutsimattagi tulla.Noorte lemmikpüha oli Maslenitsa lõbusa karnevali ja pannkookide söömisega (Madisepäev) ja kindlasti "vana Uus aasta", mil peeti uue aasta algust vana kalendri järgi.
Sellel päeval olid lubatud naljad ja tembud.

Täiskasvanud suhtusid poiste ja tüdrukute tempudesse sallivalt - nooruses sai ju naabrite üle ka nalja visatud.
Hommikuti vaatas pererahvas kartlikult oma hoovi üle, olles valmis noorte tempudeks.
Nääri "üllatusi" oli palju ja väga erisuguseid, ka uusi tuli pidevalt juurde.
Samuti, kui Venemaa põhja ja loode kubermangu mõnedes külades, pandi koduustele teivad ette; korstnad topiti öösiti põhuga või kaltsudega kinni; lükati ümber tarad ja puuriidad; paadid, saanid või väravad tiriti küla teise otsa jms.
Sedalaadi "rituaalsed märatsemised" võtsid  vahel ootamatuid vorme, mis nõudsid ka kollektiivseid pingutusi.
Poisid viisid ära maja esitrepi, viisid keldris tünnid soolahoidistega, võisid ka sauna katusele väiksema paadi tirida ja sellega korsten katta.
Kord oli isegi rahulikku und magava pererahva sängi külge hobune seotud.
Peipsimaal mäletatakse ka pühade ajal korraldatud võistlusmänge.
Mustvees mäletatakse veel kuidas "Maslenitsa" ajal ehitati lumelinnust ja mängiti lahingut, linnuse ümberpiiramist ja selle purustamist.

Pidupäevadel said naaberküla poisid külade piiril kokku kaklemiseks "sein seina vastu".
See tava on oletatavasti seotud rituaalsete rusikavõitlustega - iidsete novgorodlaste meelismängudega.
Peipsimaa rahval olid ka omad peod ja meelelahutused, millel ei leidu analooge teistes regioonides.
Talvistepühade ajal korraldati külades istjaid, mis said nime - "tee õhtud".
Ülalpool oli juba mainitud Kallaste tuleturjutate festivali.
Puhkpilliorkestri saatel, erirõivastes ja läikivates kiivrites marsisid mehed üle terve linna lipu all, mida ehtisid medalid tulega võidu eest.
Tuletõrjujate kolonni saatis vaimustusest säravate silmadega poistesalk.
Pidustustes osalesid ka ametivennad Mustveest.

Traditsiooniks oli korraldada tuletõrjesalkade võistlusi.
Imiteeriti tulekahju ja võisteldi selle kustutamise kiiruses - kes kiiremini rullib lahti vooliku, tõmbab selle järveni ja käsipumba abil kustutab "tulekahju".
Siis peeti jumaleteenistus kohalikus pühakojas ja pärast seda algas suur pidu, milles osales praktiliselt kõik Kallaste rahvas.
Mustvees enne Teist maailmasõda traditsiooniks oli tähistada "Vene valgustuspäeva", kus demonstreeriti rahvarõivaid ja esitati rahvalaule.
Viimastel aastatel on saanud traditsiooniks koraldada Ülestõusmispüha ajal pidusaiade ("kuliš") ja pühademunade konkurss.
Ülalpool oli juba mainitud isetehtud sõidukite - "karakatitsa’te" võistlust.
Märgata on tendentsi lõbusate tõsieluloode folkloriseerimises ja kaasaegse rahvaanekdootide tekkes.
2006. aastal sai kolmelt inimeselt kirja pandud üht tüüpi lood, mis pajatasid kuidas vanasti puhtad liivased Peipsi järve rannad pillirootihniku olid kasvanud.
Üks konkreetne mees pidavat kaks-kolm pilliroopõõsast «тросты» liivaranda istutanud, kuid mehe nime ja teo põhjust pakkusid kõik jutustajad erinevalt.
Üks mees tegi seda ilu  pärast, teine aga kirglik jahimees tegi seda lootuses, et pillirootihnikus hakkavad pardid pesitsema.

Folkloorisüžee peamiseks tunnuseks ongi detailide varieerimine, mis näitab, et Peipsiääre vene külades ja linnakestes  ei ole pärimuskultuur veel viimast sõna öelnud.
Üldjuhul ei õppinud vanausulised eesti koolides, kuid eesti keelt ja kultuuri tundsid nad hästi.
Nende kõnekeeles on üpris palju laensõnu eesti keelest, eriti tööriistade ja tarbeesemete nimetustes.
Samuti on eesti keele mõju tunda mõnede sõnade foneetilises vormis - "paptistõ" mitte "baptistõ"; "Abel"  mitte "Avel" jt.
Kuid eesti folkloori mõju vanausuliste folkloorile on tunduvalt tagasihoidlikum.
Läbi aastate kõigis kokku kirja pandud materjalides on fikseeritud vaid üks pärimusjutt Kalevipojast, kes heitnud suure kivi ja sellega oma  hobusest hundi ära peletanud.
Oletatavasti, viitab eesti traditsioonile ka pärimusjutt kuvist, millele olevat kaheteiskümnes keeles kiri kirjutatud - kes selle kirja läbi loeb - saab lõputu aarde omanikuks.
Eestlastelt on üle võetud uskumus käo "esimesest kukkumisest" kahes variandis.
Võimalik, et just sellel põhjusel üht ja samat fakti erinevad informaatorid interpreteerisit igaüks omamoodi.
Üks oli veendunud, et õhtul kägu kukkub - õnneks, keskpäeval - toob materiaalset kahju, hommikune kukkumine - ei kõlba kuslike.
Teine jutustaja aga arvab, et kuulda kägu kukkumist - hea märk, õhtune kukkumine - ei too kasu.
Teine seletus tundub veenvam, kuna leiab kinnitust tshehhi parallelides: "Kägu kukkumine loojangul - ennustab surma, õnnetust ja hinna tõusu" [СД, III, 39].
Ekspeditsiooni käigus on Peipsiääre külades korduvalt fikseeritud rituaalne komme abielunaistel külastada sünnitajat, tuua pirukaid ja kingitusi emale ja vastsündinule.

Vanausulised arvavad, et see on eestlaste komme, millele kaudselt viitab ka kombe nimetus - «варуши».
Ei ole ka välistatud, et analoogiline komme oli juba esiasukatel ja selle olemasolu aitas eestlastel säilitada iidne komme.
Valgevenes Vitebski oblastis analoogne ritual on levinud nii valgevene, kui vene asulates.
Sealsed vanausulised on samuti võtnud põliselanikelt üle selle kombe nimetuse - «ходить в ответки» («адведзiны»).
Vanausuliste külas elanud eesti naine oli hästi tuntud roosi ravitsejana.
Abi saamiseks tema poole meelsasti pöördusid ka vanausulised.
Kuid rohkem on räägitud juhustest, kui eestlased käisid vanausulistest posijate juurde, nii naberkülades kui ka kaugelt linnast.
Varnja külas avastatud käsikirjas oli vene keles kirjutatud tõvesõnad, mis olevat kunagi saadud "eesti kodust"  - eestlastelt.
Nii, et kultuuridevaheline dialoog ei piirdu folklooriteoste otseste laenudega, tähtsat rolli mängib siin ka kontekstuaalne vastasmõju.

Eesti vanausuliste folkloori väljaannete ilmne nappus on olnud takistuseks selle võtmisel laija teadusringlusesse.
Erandjuhtudel on üksikuid tekste kirja pandud illustratiivmaterjalina keele- ja ajaloouuringutes.
Tähtsaimaks ja senini ainsaks tõsiseks publikatsiooniks on Aleksandr Beloussovi  materjal kogumikus «Фольклор русского населения Прибалтики» [ФРНП, 184-241].
Autor on valinud 50 laulu ja 1 muinasjutu, kirja pandud Peipsimaa vanausulistelt.
Folkloori muid žaanre raamat ette ei näinud.
Sisukas sissejuhatavas artiklis autor tegi katse kas või osaliselt korvata see lünk.
A. Beloussov kirjeldas "kaadrist välja jäänud" žaanre, rea parameetrite alusel võrdles vanausuliste ja õigeusuliste folkloori, avastas rida huvipakkuvaid seaduspärasusi.
Muu hulgas, uurija märkis pärimuste, kristlikke legendide ja vaimulike värsside peaaegu täieliku puudumise; rahvaluules ringtansulaulude ülekaalu; mittetavandilaulude seotust kalendritavanditele [ФРНП, 183, 191, 196].
Tuleb ära märkida ka kaugema mineviku kogujaid.
Tihtipeale omamata folkloori kogumise tööoskusi, suutsid nad siiski üpris täpselt fikseerida mitu kronoloogilist kihti rahva kultuuris.
F. Konjaev, O. Gromov, V. Jegorov, O. Jogener, O. Brandt  uurisid põhjalikult Peipsi ääre vanausuliste külasi, avastasid siin kümneid folklooritraditsiooni kandjaid, kirjeldasid selle traditsiooni erinevaid külgi.
Erilist tähelepanu väärivad Olga Gildebrandt’i kirjapanekud.
Aastal 1949 õnnestus temal kohtuda Kallastes Anna Pahhutinaga, kes tundis suurepäraselt vanu pulmakombeid, rahva -enneid, -uskumusi, -ennustusi, lüürilisi laule ja tšastuškasi - humoristliku sisuga neljavärsilisi rahvalaule.
Antud kogumiku tõeliseks pärliks on just temalt kirja pandud tekstid.
Aasatal 1930 Mustvee vene algkooli õpetajad küsitlesid kirjalikult oma õpilasi rahvatraditsioonide teemal.
Teatud määral pakuvad küsitluse tulemused ka teaduslikku huvi, ka on nad kajastatud antud väljaandes.
Eelmise sajandi 60ndatel astatel oma panuse Peipsimaa vanausuliste folklooritraditsiooni uurimisel tegid Tartu ülikooli üliõpilased, kes töötasid siin folklooripraktika ajal.
Üliõpilaste poolt kirja pandud materjalidest võib ära märkida I. Ventšikova ja M. Feklistova kirjapanekuid.

Nende perekonnanimede järgi võib oletada, et nad olid praktikal oma kodukandis.
Kahetsusväärne, et viimased aastakümned oli kogumistöö selles regioonis seiskunud.
Vaid 2006. aastal Eesti Vanausuliste koguduste liidu esimehe Pavel Varunini initsiatiivil sai korraldatud folklooriekspeditsioon Peipsimaale.
Antud kogumik on koostatud selle ekspeditsiooni liikmete poolt.
Kolme nädalaga meil õnnestus kirja panna mitusada folklooritekste (üle 60 tunni kvaliteetseid helisalvestusi, mis saavad üleantud Eesti Kirjandusmuuseumisse Tartus).Kogumistöö eelistuste hulka kuulusid need folkloorižaanrid, mis erinevatel põhjustel jäid eelmiste kogujate silmapiirist välja või said kirja pandud teatad määral juhuslikult (vaimilikud värsid, kristlikud legendid, religioosne ja pere etikett, olmemaagia).

Kahetsusväärne on tõdeda, et paljud rahvaluule teosed, eeskätt muinasjutud ja lüürilised laulud, on kadunud elusast käibivusest.
Siiski kokkuvõtlikult ekspeditsiooni tulemused tõestavad, et vene traditsiooniline kultuur selles regioonis on ka tänapäeval üks tähtsamaid komponente kohalike elanike elus ja väärib edasist uurimist.
Autorite arvamusel jääb Peipsi läänerannik veel pikki aastaid õnnistusrikkaks tööpõlluks folklooriuurijatele ja etnoloogidele.

Kirjandus  Заветы = Новиков Ю. А. (сост.), По заветам старины: Мифологические сказания, заговоры, поверья, бытовая магия старообрядцев Литвы).

Санкт-Петербург, 2005.

НТКП I = Народная традиционная культура Псковской области, т. I. Санкт-Петербург, 2002.

СД III = Толстая С. М. (отв.
ред.
), Славянские древности: Этнолингвистический словарь, т. III.

Москва, 2004.

СМ = Толстая С. М. (отв.
ред.
), Славянская мифология: Энциклопедический словарь.
Москва, 2002.

ФРНП = Белоусов А. Ф. , Макашина Т. С. , Митропольская Н. К. (сост.), Фольклор русского населения Прибалтики.
Москва, 1976.

SUMMARY  (для перевода на английский язык)    Фольклор старообрядцев Западного Причудья (Эстония) представляет собой этноконфессиональный вариант общерусской традиции, сформировавшийся в условиях длительного иноязычного окружения.
В научных изданиях напечатаны лишь отдельные образцы записанных здесь произведений; как правило, они использовались историками и диалектологами в качестве иллюстративного материала.
Исключение составляет подборка из 50 текстов, вошедшая в подготовленный А. Ф. Белоусовым эстонский раздел книги Фольклор русского населения Прибалтики (Москва, 1976).
Одна из целей нашей публикации - в какой-то мере восполнить этот пробел, познакомить читателей с особенностями традиционной культуры и народной поэзии старообрядцев этого региона.

В сборник вошли лучшие образцы текстов, записанных в 1930-1969 годов и хранящихся в фонде русского фольклора Государственного литературного музея имени Ф. -Р.
Крейцвальда (Тарту), а также материалы экспедиции 2006-го года, организованной в рамках данного издательского проекта.
Записи прошлых лет сделаны вручную, в 2006 году использовалась современная звукозаписывающая аппаратура.
Все тексты (а их около 750) публикуются впервые; в книге они сгруппированы по жанрово-тематическому принципу и, за исключением унификации фонетических особенностей, не подверглись редактированию.

Введение в научный оборот столь значительного массива фольклорных материалов позволяет заметно расширить и уточнить сложившиеся представления о специфике русской традиционной культуры в Западном Причудье.
В старообрядческой среде до сих пор активно бытуют духовные стихи (народные песни религиозного содержания), преимущественно поздние, созданные монахами и староверами-начетчиками.
Многие из них на протяжении последнего столетия передавались от поколения к поколению рукописным путем.
Не забыты и христианские легенды, хотя круг сюжетов сравнительно невелик.
Сказки (особенно волшебные) фиксировались редко.
Небогат и репертуар бытовых лирических песен, среди них доминируют хороводные.
Старинные баллады и протяжные «долевые» песни записаны в единичных вариантах.

Вместе с тем многие жанры традиционного фольклора и сегодня являются одной из важнейших составляющих духовной жизни и быта местного населения.
В сборнике широко представлены правила религиозного и семейно-бытового этикета, обряды, обычаи и поверья, связанные с важнейшими календарными праздниками, хозяйственными заботами селян.
Особый интерес вызывают тексты, посвященные рыболовному промыслу, который издавна играет ключевую роль в жизни старообрядцев Причудья.
До середины минувшего века в этом краю устойчиво сохранялись многочисленные свадебные обряды и обычаи с богатым набором песен, приговоров дружки, причитаний невесты.
Наибольшей популярностью пользовались так называемые «опевальные» (величальные) песни.
Родильно-крестильные обряды и обычаи, способы магического воздействия на будущую жизнь ребенка хорошо помнят и сегодня.
Как и в других странах Балтии и в северо-западных районах Беларуси, старообрядцы Эстонии соблюдают множество обычаев и запретов во время похорон и поминок близких родственников.
В памяти людей старшего поколения сохранилось немало редких и оригинальных деталей и подробностей, уходящих своими корнями в глубокую древность.

Собиратели отметили здесь довольно развитую заговорную традицию, но почти все тексты относятся к разряду медицинских заклинаний.
Поскольку исполнители убеждены, что в заговорах нельзя менять ни одного слова, их тексты нередко переписывали.
Среди произведений несказочной прозы центральное место занимают мифологические сказания.
Наиболее популярны сюжеты о «ходячих покойниках», о контактах живых с умершими, о «страхах» и привидениях, о «сглазе» и способах его нейтрализации.
Рассказов о домовом и «дворовике» сравнительно немного, а лешего, водяного и «баенника» лишь изредка упоминали отдельные информаторы.
В местной традиции не закрепились также былички о колдунах и «порче» домашнего скота, о змеях, заклятых кладах.

Несмотря на очевидное обеднение фольклорной традиции, народная духовная культура у старообрядцев Западного Причудья продолжает функционировать и заслуживает дальнейших исследований.