Ma ei ole varem Saksamaal käinud, aga möödunud nädalal käisin Essenis.

Essen asub Lääne-Saksas ja on soome tüdruku arust suur linn - umbes Helsingi suurune.
Essen on olnud söekaevanduse linn, aga tänapäeval seal pole enam kaevanduseid ega tehasekorsteinid, vaid ainult klaaspilvelõhkujad.
Ilm on seal sellegipärast veelgi saastunud.
   Olin Essenis neli päeva ja sõitsin sinna koos kolme soomlasega.
Lendasime esiteks Tamperest Helsingisse ja siis Helsingist Düsseldorfisse.
Düsseldorfist sõitsime taksoga Essenisse, kus kohtusime meie saksa tuttavatega.
Nad oli plaaninud meile programmi kogu reisi ajaks.
Saime kokku ka vene gruppiga.
Meie reisi kavatsus oli plaanida rahvusvahelist ühistööt soome, saksa ja vene rühma vahel.
Korraldame kõik tegevust lastele ja noortele.
Nagu näiteks mina tegutsen loodusorganisatsioonis.
   Esimesel päeval, mis oli esmaspäev, tutvusime laste loodusmajja ja amatööriteatrisse.
Käisime ka Esseni raekojas, kus üks Esseni kolmest linnajuhatajast ütles teretulemast ja pidas kõne.
Tegevuskavas oli ka linnaringsõit.
Teisipäeval käisime Esseni noorte keskuses.
Kolmapäeval mina käisin Villa Hügelis, inglise mõisas, kus hetkel oli kunstinäitus.
Nägin seal Picasso, Dali, van Goghi ja mitme teiste minu armastatude kunstnikude maale ja olin väga liigutatud.
See oli suurepärane näitus ja uhke maja ka inglise aeaga.

Õhtul oli veel aega poodides ja söömas käia.

   Olen taimetoitlane ja märkasin, et sakslased armastavad vorsti ja õlut ning nad armastavad nende suured ja nobedad autod.
Õlu meeldib mulle ka päris hästi (eriti sest et see, ning kõik toidud ja joogid, on Saksas palju odavamad kui Soomes), aga vorsti ma ei söö.
Siiski on itaalia köök Saksas väga populaarne ja siis sain mina ka pastat, pitsat ja tomatisupi süüa.

   Kahjuks ma ei oska saksa ega vene keelt sest ma ei ole neid koolis või ülikoolis õppinud.
Aga Essenis õppisin natuke saksa keelt - kuidas öeldakse "Tere hommikust!
" ("Guten morgen!").
Need oli kõige üldisem sõnad mida kuulsin saksa keeles ja mist aru sain.
See oli ka enam-vähem ainus asi, mida oskasin saksa keeles öelda nii et siis kui me ei inglise keeles rääkinud, rääkisin ma kätte ja jalgadega.
Sakslased räägivad alati sedaviisi, nii et ma arvan et see on osa nende kultuurist.
Saksa inimesed, kes kohtusime, olid ka alati lõbusad ja naeratasid palju.

   Kui sõnad saavad otsa, peab inimese kätte ja jalgadega rääkida.
Selline situatsioon võib juhtuda eriti välismaal.
Või on ka võimalik et zestid on ainult kõnest arusaamise saatjaks eesmärgitud.
Nagu näiteks Saksa lisaks on nad kasutatud Savos, kust mina ja minu vanemad on pärit.
Sakslased räägisid hästi inglise keelt, aga venelased räägisid ainult vene keelt.
Nendel oli oma tõlk alati kaasas.
Panin tähele, et sakslased tarvitavad samasuguseid väljendeid kui eestlased, näiteks mõlemad rahvad ütlevad "Ah soo" kui aru saavad mingist asjast.
Märkasin ka, et vene kultuuris kõned ja kingid on väga olulised inimeste vahelises suhtlemises.