Arvustus. "Minu Leninid". Filmi "Minu Leninid" tegevus toimub ajal, millal Saksamaa valmistas end ette tulevase sõja jaoks, Venemaal aga üsna rohkem ja rohkem kasvas võitlus tsarismi ja sotsiaaldemokraatia vahel; kino on pühendatud Aleksandrile Keskküla ning tema suure elueesmärgile ehk Eesti Suurvabariigi ülesehitamisele. Keskküla oli noor ja haritud mees, kes mitte ainult suudas välja teenida saksavalitsuse usaldust, vaid temast sai ka "hea" V. Lennini sõber. Tema esmaplaan oli päris hea: ta aitab Lenenile, et tema ning sotsiaaldemokraatid hakkaksid tulevikus Venemaad valitsema, selle aitamise vastu Lenin peab Eestimaale vabaduse kinkima. Aleksender otsis välja mehi, kes sarnasid bolševikide liidriga, Lenenile aga selgitas, et see on ta elu kaitsmise jaoks. Ta koolitas neid välja, et nende käitumine oleks Lenini omaga sarnane, Sotsiaaldemokraatide liider aitas protsessile. Hiljem Keskküla mõistis, et bolševik ei kavatsegi Eestimaale sõltumatuse kinkida, tema peas sündis teine plaan ning Aleksander asetas Lenini koha teisikuga nimega Vanja, Lenin uppus meres. Pärast hakkasid Venemaad valitsema need teisikud. Filmis mulle meeldis, kuidas autor A. Keskküla kaudu näitas tõelist patriotism. See sangar riskis eluga oma eesmärgi jaoks. Ta pühendas sellele terve elu, isegi name ja laps ei olnud talle nii olulised kui tema tugev ning omakasupüüdlematu isamaa-armastus, usk sünnimaa hea tulevikusse. Niisuguseid kangelasi on väga vähe tanapäevases kinematograafias, praegu noorte inimeste seas patriotism ei ole nil populaarne, mõned isegi seda tunnet häbenevad. V. Lenin näidati jõhkra, taktitundetu ning rumala joodikuna, kelle lemmikud meelelahutused olid lõbutudrukud ning kaklused kusagil baaris. Lõppus tema asemele tulid teisikud, nad olid endised vargad, kaltsakad, mõrtsukad ja muud ühiskonna "madalamad osad". Võib olla ma mõistsin filmi idee valesti, aga arvan, et autori jaoks Lenin oli kõikide inimpattude kehastus ning tema teisikud olidki need pahed. Ta oli nii nõrk, et lõppuks läks segi. Režissööril ning Lenini mängival näitlejal õnnestus näidata tõelist hirmu, pettumust, abitust ja tähtsusetust inimese silmides ja käitumises too episoodi kaudu, kus Lenin tabab oma kohal teisiku, kelle kõik peavad tõeliseks ning temas ehk õiges Lenenis näevad teisikku, kes lihtsalt on hull. El tea miks, aga see 161k jäi kuidagi hingesse. Selline on Lenin lavastaja jaoks, minu oma erineb režissööri kangelasest. Ma kogu aeg kujutlesin teda ette targaks ning hea haridusega meheks, kes armastas Venemaad, mitte vähem, kui A. Keskküla oma sünnimaad. Ta oli monopolijate ülemvõimu, kapitalismi hundiseaduste, töötajate