Essees on kirjutatud suhtumisest psüühikahäirega inimestesse tänapäeva Eestis.
Autor keskendub psüühikahäire mõistele ja selle kasutamisele ühiskonnas.

Termin psüühikahäire on defineeritud nagu sümptomi kogum, mis häirib isiku funktsioone.
Autor arvab, et psüühikahäired ehk psüühilised düsfunktsioonid (skisofreenia, depressioon, ärevushäired)  puudutavad olulist osa ühiskonnast.
Inimesed suhtuvad psüühikahäiretesse erinevalt.
Essees on kaks vastadlikku seisukohta psüühikahäirega inimeste suhtes.

Esimene on klassikaline suhtumine individisse kui hulludesse.
Hullud on need inimesed, kelle mõttetegevus ja käitumine ei vasta ühiskonna olemasolevatele normidele ja standaridele.

Nad on alati teised, keda mõistlikult panna luku.
Teine on autori suhtumine nende inimestesse.
Autor arvab, et psüühikahäirega isikud on täpselt samasugused ja nad vajavad meie appi.
Selle suhtes  on tarvis ravimipoliitikat  ja -strateegiat muuta.

Igal inimesel peab olema õigus väärikale ravimisele ja kohtlemisele.

Viimasel ajal on ilmunud palju tõsiseid artikleid psüühikahäretest s. h. anareeksiast, noorte depressioonist ning suitsiidist professionaalide poolt.
Artikklites rõhutakse mõistet, et ka sa võid olla järgmine.
Nende eesmärgiks on tõstata üldist teadlikkust psüühikahäirete  probleemidest ja võimalikest lahendusviisidest.

On ka selline  nähtus nagu psüühihäirega inimeste idealiseerimine ja romantiseerimine.
Arvatakse, et psüühiliste puuetega isikud ehk skisofreenikud on mingil määral andekad ning kasutavad oma aju võimalusi rohkem kui normaalsed inimesed.
Lähtudes sellest hullud ei ole enam  psüühikahäirega inimesed, vaid erilised.
   Selleks, et tähelepanu endale juhtida, sel moel rõhutada enda kordumatust, erilisust,  mõned inimesed tooBvad esile enda hullumeelsust.
See võib omakorda areneda suubkultuuriks.