Eesti teaduskeele konverents             4. detsembril Tallinna Ülikoolis toimus esimene Eesti teaduskeele konverents, mille korraldajaks oli TLÜ teaduskeskus ning TLÜ Eesti Keele ja Kultuuri Instituut riikliku programmi "Eesti keel ja Kultuurimälu" toetusel.

Konverentsi avastas TLÜ teadusprorektor Mats Estonius avasõnaga.
Tema rääkis Tallinna Ülikooli uue arengukava  2010-2014 prioriteetidest.
Estoniuse arvates, tähtsaks on kvaliteedi kindlustus, arengukava välja töötamine ning juurutamine.
Oluliseks on keele edasine arendamine, selleks peetakse teaduskeelt võimalikult laiemalt uurima ja õpetama.

Esimesena esines Henn Käämbre (Tartu Ülikooli Füüsika Instituut) teemal "Habent sua fata verba" ("Sõnadel on oma saatus").
Ettekanne oli pühendatud terminite kasutamisele füüsika valdkonnas.
Eesmärgiks oli näidata, et keel peab arenema ja ikka areneb.
Käämbre esitas füüsikasõnu, mille mõistetel võib olla mitu terminit ning erinevates keeltes.
Näiteks sõna lainefunktsioon figureerib ka paljudes teistes keeltes: wave function, die Wellenfunktion, волновая функция.
Eesti keeles võib samuti öelda leiulaine, so osakese leiutõenäosust esitav laine või ka pihtamislaine, tabamislaine.

Helene Uleksin (Tartu Ülikooli Eesti ja Üldkeeleteaduse Instituut) on uurinud palju muusikaterminoloogiat eesti keeles ning keskendus oma ettekandes piirkonnaspetsiifikale oskussõnavaras just muusikaterminoloogia näitel.
Tema meeles, piirkonnaspetsiifika põhjusteks on muusika päritolu, muusika säilitamine ja levitamine, muusika funktsioonid ning helilooja tähtsus.

Muusikaterminoloogias paralleelselt kasutatakse mitu terminit, mis on probleemiks õppimisprotsessis.
Erinevates kirjanduses on esitatud erinevad terminid ja õpilane peab neid kõiki pähe õppima.

Toivo Univer (Eesti Maaülikool) rääkis pomoloogiast eestikeelses trükisõnas.
19. sajandi lõpul ja 20. sajandi esimesel kümnendil pomoloogia põhines peamiselt saksa ja vene keelele, siis pomoloogia sõnavara hakkas kujunema.
Univeri arvates, et seletada pomoloogiat, on vaja sorte ja kirjeldust.

Raivo Kalle ja Renate Sõukandi  (Department  of Folkloristics Estonian Literary Museum) ettekanne oli pühendatud etnobotaanilise teaduskeele vajalikusele.
Botaanika hakkas arenema 1919. aastast ning juba 1993. aastal ilmus esimine botaanika raamat.
Botaanika artiklite kirjutamise probleemiks on sõnavara ja sõnaoskuse puudumine.
Taimi õpiti tundma läbi konkreetse kasutuse.

Praegu on kasutusel uued terminid nagu rahvapärane süstemaatika, rahvapärased taimenimetused, õige nimi ning omanimi.
Botaanikas on omanimi väga vajalik kui tutvustatakse seda teadust väljaspool ning ajanduses, sest aednik peaks seletama oma aia sorte.