Kiusamine koolis: kas kiusamise ohvri enda probleem?

Essee                          Tallinn, 2009            Sisukord     1.      Sissejuhatus........................................................................................ 3  2.       Kas kiusamine on kiusamise ohvri enda probleem?
.................................... 3  2. 1.     Mis on koolikiusamine?
........................................................................ 3  2. 2.     Kas kiusamise ohvri vaikimine viitab sellele, et ta ei vaja abi?
........... 4  2. 3.     Keda mõjutab koolikiusamine?
............................................................ 4  2. 4.     Kes peab tegelema selle probleemiga?
................................................. 5  3.       Kokkuvõtte................................................................................................... 7  4.       Kasutatud kirjandus...................................................................................... 8                              Kiusamine koolis: kas kiusamine on kiusamise ohvri  enda probleem?

Kogu maailmas on teadvustatud kiusamisest tulenevaid probleeme.
Ka Eestis on kiusamine koolis saanud aktuaalseks ja tõsiseltvõetavaks probleemiks.
Paljud uurimused näitavad, et peaaegu iga laps puutub koolis kokku selle probleemiga- kas kiusaja, ohvri või kõrvalseisja rollis.
  Väide, et selline nähtus kuulub suurekssaamise juurde, ei ole õigustatud.
Koolikiusamine on probleem, millega tuleb tõsiselt tegeleda.
See ei lähe ise mööda.
See võib aastatega sügavamaks minna ja võib viia kohutavate ja traagiliste tagajärjedeni.
Hiljuti Soomes viidud uuring näitas, et nii kiusajad kui nende ohvrid kogevad täiskasvanuna sagedamini liigset ärevust, depressiooni ja muid vaimse tervise probleeme, nendel esinevad ka enesetappu mõtted (Sourander, A. 2009).Varasemad uuringud samuti näitavad, et kiusamise ohvrid kalduvad olema madalama enesehinnanguga, nad on ebakindlad, ärevad, ülitundlikud ja enesessetõmbunud (Berthold ja Hoover, 1999; Craig, 1998; Olweus, 1995 jt).
Need uuringud näitavad, et inimene ei koge koolikiusamisest midagi positiivset.
See tõestab, et koolikiusamine on probleem.
Aga kes peab seda probleemi lahendada?
Kas kiusamise ohver saab ise sellega toime tulla?
Kas koolikiusamine ongi kiusamise ohvri enda probleem?
Oma essees püüan leida vastuseid nedele küsimustele.
Teeme käsitlemises toetun ma peamiselt Keith Sullivani raamatule " Kiusamine koolis" ja Kristi Kõive töödele.
Töö koosneb neljast alaosast, millest esimeses käsitlen koolikiusamise mõistet, teises proovin seletama miks õpilased ei taha rääkida oma probleemist ning kas see tähendab, et nad peavad kiusamisega üksi toime tulema, kolmandas kirjeldan keda ja kuidas mõjutab kiusamine koolis ning neljandas keskendun ma kiusamise probleemi lahedamisele.

Arvan, et koolikiusamisega seotud teemat ei tohi käsitleda ilma selle mõiste definitsioonita.

Igaüks meist on muidugi kuulnud sellisest nähtusest nagu koolikiusamine ja tõenäoliselt on igaüks meist seda ka kogenud.
Aga mitte kõik teavad mida kiusamine tõepoolest endast kujutab.
 Ega igasugune vägivaldne käitumine koolis ei ole kiusamine.
 On tähtis, et igaühel oleks  õige kujutlus sellest, mis on tegelikult koolikiusamine.
Seega tuleks alustada koolikiusamise definitsioonist.
Kiusamine on ühe või mitme inimese negatiivne ja sageli agressiivne või manipuleeriv tegu või teatud aja jooksul korduvad teod teise inimese või inimeste suhtes.
Kiusamine on väärnähtus ja põhineb jõudude ebavõrdsusel[1].
Kiusamiseks ei saa lugeda seda, kui kaks võrdset partnerit (näiteks sõbrad) omavahel jõudu katsuvad  näiteks müravad, või seda kui keegi kedagi sõbralikult nalja visates ühe või mõned korrad narritab või nöökab.
Tuleb selgelt vahet teha mis on ja mis ei ole kiusamine.

Tegelikult on kiusamise olemasolud väga raske ära tunda.

Esiteks sellel on varjatud olemus.
teiseks Tihtipeale kiusamise ohvrid ei teata keegile oma probleemist ja kolmandaks täiskasvanud võivad ise soodustada kiusamist koolis.
Nt mõned õpetajad ise kiusavad õpilasi, solvades neid või karjudes nende peale, peaaegu viiendik õpilastest oli kogenud õpetajapoolse kiusamise (Kõiv, 2006).
Eriti tugevalt aitavad kiusamisele kaasa nn eneseimetlejast õpetajad-staarid.
Nad tahavad olla noorte õpilaste seltsis omad ja seega püüavad teha kõike selleks, et enda populaarsust tõsta.
Sellised õpetajad tahavad olla tähelepanu keskpunktis.
Nad määravad tihti ise ohvri ja õhutavad teisigi kiusamises osalema.
Tahaks rõhutada, et ohvrit määratakse ohvriks.
Ta ei ole süüdi selles, et õpetaja hakkab teda narritama või solvama.

Tihtipeale on need õpetajad ka heades suhtedes kooli juhtkonnaga ja koleegidega, mis tähendab, et sellise õpetajaga on peaaegu võimatu võidelda.
See teeb olukorda raskeks.
Sellisel juhul võivad sekkuda lapsevanemad.

 Uuringud näitavad, et õpilased ei taha keegile rääkida enda probleemist paljude põhjuste tõttu.

Esiteks  nad kardavad, et kiusamine läheb hullemaks, teiseks lapsed tahavad ise oma probleeme lahendada, kolmandaks nad loevad ennast kiusamises süüdi olevat, nad kardavad, et keegi ei saa neid aidata, nad tahavad olla teistega võrdsed jne.
 Kas ohvrite vaikimine on põhjus, miks vanemad ja õpetajad ei võitle kiusamisega koolis?
Kas siis nii peakski olema, et ohver peab ise tegelema oma probleemiga?
Kõige lihtsam on vastata, et ohvrid on ise süüdi selles, et neid ei aidata.
Keegi täiskasvanutest ei tule selle peale, et nad ise peavad ka mõnikord ringi vaatama.
Kas siis peakski üks väike inimene, kellel puudub elukogemus ja kes ei oska veel oma probleeme lahendada, võitlema üksi oma kiusajaga?
Muidugi mitte.
Kui laps ei ütle kellegile mis temaga viga on, ei tähenda see, et ta ei vaja abi ja ta ei oota seda.

Õpetajad, lastevanemad ja ka teised koolitöötajad ning ka kooliõpilased peaksid tähelepanelikumad olema.
Kui nad märkavad, et laps on muutunud, et ta ei käitu nii nagu tavaliselt, siis võiks sellele tähelepanu pöörata ja uurida kas tegemist on kiusamisega.
Tuleks vaadata, kas sellel lapsel on sõpru, kellega ta suhtleb, kas tal on probleeme õpimisega, kas tal esinevad äärmuslikke meeleolukõikumisi, kas ta ei ole endassetõmbunud või õnnetu jms.
Klassiõpetaja ja lapsevanemad on need inimesed kes tunnevad last.
Seega ei ole neil raske aru saada, kas tal on probleeme või ei ole.
See ei pruugi olema kõikides peredes ja kõikides klassides, aga ikkagi tahaks loota, et enamus neist on sellised.

Tuleks veel silmas pidada, et kiusamine ei mõjuta ainult kiusatavaid, vaid avaldab mõju ka teistele inimestele.
See näitab, et koolikiusamine ei ole  ohvri enda probleem.
Kool on kindel sotsiaalne keskkond, kus kõik inimesed on omavahel seotud ja mõju ühele liikmele kehtib ka teiste liikmete suhtes.
Kiusamisel öeldakse olevat lainefekt ( Sullivan, 2000): Sellise mudeli järgi kiusamise all kannatavad ka ohvri vanemad, õed ja vennad ning teised inimesed koolis.
Vanemad ja on perekond on kiusamise sekundaarsed ohvrid.
Nad on muidugi vihased ja nad jagavad oma lapse valu.
Informatsioon kiusamist konkreetses koolis heietab üle kooli kiiresti.
See tähandab, et ka teised õpilased koolis saavad teada, et nende kool ei ole turvaline koht.
Nende vajadusi ei rahuldata ning see võib viia selleni, et lapsed jõuavad järelduseni, et maailm ongi ohtlik ja ebaturvaline.
See osutub sellele, et üks ainus kiusamisjuhtum koolis võib tekida ebaturvalisuse tunnet mitte ainult ohvril, vaid ka kõikidel teistel inimestel, kes on selle kooliga seotud.
Seega võib väidata, et koolikiusamine ei ole ainult kiusamise ohvri probleem.
Sellega tuleks võidelda terve kooli tasandil.

Kes ja kuidas saaks kiusamise probleemi koolis lahendada ja aidata kiusamise ohvrit?
Esiteks, muidugi kool peaks tegema kõike selleks, et kõik õpilased tunneksid ennast koolis turvaliselt.
Mis tuleks selleks teha?
Kõik kiusamise uurijad on ühel meelel selles, et tõhusaim viis kiusamisele vastu astuda on rakendada kiusamisvastast tegevuskava.
[2] Selle strateegia edu aluseks on see, et kõik kooliga seotud inimesed kaasatakse kiusamise kui nähtuse määratlemisse ning kõik nad osalevad ka kiusamist takistava programmi väljatöötamisel ja ellurakendamisel.
Teiste sõnadega, kogu kool tegutseb koos.
Õpetajad, õpilased, juhtkond, koristajad, sööklatöötajad jt - kõik tegutsevad üheskoos.
Koolidirektor ja kooli juhtkond ei pea ise probleemiga tegeleda, aga peaksid olema probleemiga kursis ja kõikide meetmega toetada kiusamisvastast programmi.
Õpetajad ja õpilased mängivad kõige olulisemat rolli tegevuskava elluviimisel.
Pedagoogid peaksid tegema kõik selleks, et laps ei kardaks öelda nendele, et teda kiusatakse, või et ta nägi, kuidas kedagi kiusatakse.
Samas oleks kasulik, kui õpetaja seletaks õpilastele, mis on koolikiusamine ja kuidas sellega toime tulla.
Õpilased peaksid olema teadlikud ka sellest, kuidas nende koolis  kiusamisega võideldakse.
Kooli õpilased võiksid ka kiusamisele vastu astuma.
On arusaadav, et lapsed kardavad ise kiusamise ohvriks saada.
Aga kui nad taipavad, et terve kool toetab neid, et kõik õpetajad ja koolitöötajad on nende poolt, siis tunnevad nad ennast turvaliselt ja ei karda ise ohvriks saada.
Tihti  õpilased esinevad kõrvalseisja rollis.
See ei ole halb, kuid nende pasiivsus võib mõjutada negatiivselt kiusamise probleemile.
Seega tuleb õpilastele seletad mis tagajärjed võivad olla nende loiduse taga.

Teiseks, lapsevanemad peaksid võitlema koolikiusamisega.

Selleks tuleks muidugi oma lastele rohkem tähelepanu pöörata, nedega kogu aeg rääkida, uurida kuidas nendel koolis asjad on jne.
Ja Kui nad saavad teada, et nende last kiusatakse peaksid nad kohe kooli poole pöörduma.
Aga selleks, et seda teha peavad nad alguses üle saama oma hirmust ja nördimusest ülekohtu suhtes.
Selleks, et tõhusalt oma last kaitsta vanemad peavad enda last usaldama.
Isegi kui koolis öeldakse, et asjad on teistmoodi kui laps ütleb.
Tihti kool reageerib sellistele kaebustele nii, et hakkab süüdistama last, öeldes, et ta on ise süüdi või väites, et laps on tegelikult ise kiusaja.
Vanemad peaksid olema huvitatud enda lapse heaolus ja võitlema oma lapse õiguste eest.
See annab lapsele kindlustunnet.
Isegi kui kool ei hakka midagi ette võtma, laps ise enam hakka tundma ennast üksikuna.
Kolmandaks, võib aidata dimplomeeritud spetsialist, nt nõustaja või koolipsühholoog, ohvrit kiusamisega toime tulla.
Erinevad psühhoteraapiad võivad olla tõhusad kiusamise ohvri  aitamisel.
Aga Tihti vajab ka kiusaja ise psühholoogilist abi.
See tähendab, et psühholoogi konsultatsioonile peaks saatma ka kiusajad ja kõrvaltseisjaid.
Neljandaks, võib koolikiusamist ennetada riik ise kiusamist koolis.
Kui terve ühiskond on teadlik sellisest probleemist nagu koolikiusamine ja see tekitab nendes ebakindlustunnet, siis riik peaks sekkuma.

Tihti haridusministeerium, lastekaitse liit ja teised riigiasutused hakkavad mõtlema probleemist ainult siis, kui on toimunud mingi äärmuslik ning traagiline juhtum.
Mina arvan aga, et kiusamisprobleemi tuleks ennetada, mitte ainult lahendada seda.
Uuringud näitavad, et kiusamise ohvriteks saavad tihtipeale hariduslikke erivajadustega (HEV)[3] õpilased.
Need lapsed ei ole võimelised ennast kaitsma ja nad võivad ise käituda viisil, mis teeb sallimatute eakaaslaste rünnakute ohvriks.
Sellised lapsed on tihti tõrjutud ja neid alandatakse ning naeruvääristatakse (Whitney, Smith & Thompson 1994).
Selles olukorras riik on võimeline kiusamist ennetada.
Selleks, et HEV-õpilasi koolis ei rünnataks, peaks neil olema oma kool, kus nende vajadusi rahuldatakse ja kus samuti käitutakse nendega kui inimestega.
Seega arvan ma, et kaasava hariduse[4] idee ei ole kõige parem.
Siis Riik võiks muidugi majanduslikult aidata kiusamise probleemi lahendada.
Tuleks anda raha õpetajate ja vanemate koolitustele, spetsialistide kutsumisele välismaalt, seminaaride organiseerimisele, uute õppekavade ja programmide koostamisele.
Tahan rõhutada, et riik saaks teha palju kiusamise probleemi ennetamiseks ja traagiliste juhtumite koolides vältimiseks.

Kokkuvõteks tahaks öelda, et kiusamine ei ole kiusamise ohvri enda probleem.
See haarab kõiki inimesi, kes on seotud kooliga (koolitöötajaid, õpetajaid, lastevanemaid jt).
Sellest tuleneb, et kool peaks tegelema kiusamise probleemiga.
Selleks on olemas erinevad meetemed, aga kõige tõhusam räägitakse olevat ülekooliline kiusamisvastane tegevuskava.
Sellise programmi edu aluseks on, et kõik kooliga seotud inimesed kaasatakse kiusamise kui nähtuse määralemisse ning kõik nad osalevad ka kiusamist takistava programmi väljatöötamisel ja ellurakendamisel.
Aga koolikiusamine ei ola ainult kooli probleem.
Kiusamisest võib saada tulevikus ka ühiskonna probleem (kui ohver teeb suitsiidi katset, või kui tal hakkavad psüühikahäired esinema, või kui kiusajast saab kuritega jms).
Seega tuleks koolikiusamisega tegeleda nii kooli, kuid ka riigi tasemel.
Teoreetiliselt võib koolikiusamist võita, kas see praktiliselt võimalik on?
..

          Kasutatud kirjandus  Sullivan, K. & Clearly, M. & Sullivan, G. 2004.
  Kiusamine koolis: mis see on ja kuidas sellega toime tulla?
Tartu: AS Atlex.

Kõrgesaar, J. 2002.
Sissejuhatus hariduslike erivajaduste käsitlusse.
Tartu: TÜ Kirjastus.

Kõiv, K. 2006.
Kiusamine koolis - probleemi mitu tahku.
http://www.
hot.
ee/oravapk/failid/Kiusamine%20koolis.
rtf (29.
11.
2009).

Kõiv, K. 2007.
Sekkumine koolikiusamise korral - mõju kiusamise ulatusele.
http://www.
lastekaitseliit.
ee/public/kristi_kiv_sekkumine_koolikiusamine_2007.
pdf (26.
11.
2009).

Kilkson, T. 2008.
Koolikiusamine pole paratamatus.
http://www.
koolielu.
ee/pages.
php/0710,20067 (28.
11.
2009).

Norton, A. 2009.
Schoolyard bullies, victims have problems later on.
http://www.
reuters.
com/article/healthNews/idUSTRE5874IB20090908 ( 29.
11.
2009).

            [1] Sullivan, K. & Clearly, M. & Sullivan, G. 2004.
  Kiusamine koolis: mis see on ja kuidas sellega toime tulla?
   Tartu: AS Atlex      [2] Antud programmi kiusamise vastu võitlemiseks töötas välja Dan Olweus (1993) ja seda arendati edasi Sharp & Smith (1994)      [3] HEV- kooliealiste laste õpikeskkonna tavasuutlikust ületavad vajadused ehk HEV laste õppimisvajadusi on raske rahuldada harjumuspärasel ja kergesti kättesaadaval viisil.(Kõrgsaar, J. 2002).

[4] Kaasav haridus - märgistamise vältimist propageeriv suund hariduses.