Konformsus  Referaat              Tallinn 2009      Sisukord  Sissejuhatus 3  Konformsuse mõiste- 3  Katsed- 10  Sherifi katse- 10  Asch’i katse- 10  Milgrami katse- 11  Kasutatud kirjandus 13         Sissejuhatus  Konformsuse mõiste     Konformsus on käitumise või uskumuse muutus tõelise või kujutletava grupi surve tulemusena.
Konformsus pole mitte ainult teiste järgi käitumine, vaid ka teiste käitumisest enda mõjutada laskmine.
See on käitumine ja mõtlemine erinevalt viisist, kui käituks ja mõtleks üksi olles.

On erinevaid konformsuse liike.
Järeleandlikkus on konformsus, mis sisaldab avalikult tegutsemist kooskõlas palvega samas sisemiselt sellega mitte nõustudes.
See on ebasiiras konformsus, mille eesmärgiks on saada tasustatud või vältida karistust.
Allumine on käitumine otsese käsuga.
Nõustumine on konformus, mis sisaldab nii käitumist kui ka uskumist vastavuses sotsiaalse survega.
Mõnikord me tõsiselt usume sellese, mida grupp on veennud meid tegema, see on siiras ja sisemine konformsus.
Vahel nõustumine järgneb järeleandlikkusele - me võime sisemiselt hakata uskuma millesegi, milles me algselt kahtlesime.
Konformsuse allikateks on:   1) püüd toimida õigesti ja toetuda seejuures teiste antud suunistele ja normidele;  2) püüd meeldida kaaslastele ja ümbritsevatele inimestele;  3) püüd saada tasu sobiva käitumise eest ja vältida karistusi ebasobiva käitumise eest.

Mis mõjutab konformsust?

Nende inimeste staatus, kellega on ta grupisKui palju inimesi on grupis,(kui suurem on      grupp, seda rohkem võib jälgida konformsust)Kas katseisikud vastavad küsimustele      avalikult, või anonüümselt(see vähendab konformsust)Kas vastas keegi sama moodi kui teineSituatsioon(mida suurem on olukorra      mitmetõlgendatavus, seda tugevam on konformsus)Inimeste isikujooned( erinevad inimesed      reageerivad grupi survele erinevalt - "nõrgad" ja "tugevad")Kultuur (totalitaarsetes riikides ja      kollektivismi- ideoloogia tingimustes on konformsus tugevam)Tahe olla sama inimene nagu kõikTahe olla unikaalneAutoriteetIntelligentsus, haridusSugu( naised kalduvad olema meestega      võrreldes rohkem orienteeritud grupilisele kooskõlale)   Konformsuse põhjused  On kaks peamist konformsuse põhjust - kas saada tunnustust ja vältida tõrjutust või omandada informatsiooni.
Neid kutsutakse vastavalt normatiivseks mõjuks ja informatsiooniliseks mõjuks.
Esimene pärineb soovist olla armastatud, teine soovist, et oleks õigus.
Normatiivne mõju on konformsus, mis põhineb isiku soovil täita teiste ootusi.
See avaldub sageli siis, kui inimene vastab avalikult grupi ees.
Informatiivne mõju on konformsus, mis ilmneb kui inimene võtab omaks teiste poolt pakutava osutuse tegelikkuse kohta.
See avaldub sageli siis, kui inimene seisab keerulise otsuse ees ja tunneb end ebakompetentselt.

Igapäevaelus need kaks mõju tihti esinevad koos.

Kes on konformsemad?

Isikuomadused mängivad konformsuse juures palju väiksemat rolli kui situatsioon.
Kuigi sisemised omadused harva ennustavad täpselt mingit kindlat tegu, nad siiski ennustavad paremini isiku keskmist käitumist paljudes situatsioonides.
Isiksus ennustab käitumist paremini juhul, kui sotsiaalsed mõjud on nõrgad ja ei varjuta individuaalseid erinevusi.

Kultuuriline taust aitab konformsust ennustada.
Võrreldes inimestega individualistlikes riikides on inimesed kollektiivsetes riikides (kus üksmeel on hinnatud ja sidemed aitavad iseennast defineerida) rohkem vastuvõtlikud teiste mõjule.
Kuigi konformsus ja allumine on universaalsed nähtused, erinevad kultuurid kujundavad inimesi olema rohkem või vähem sotsiaalselt vastuvõtlikud.

Küsimusele, kas konformsus on hea või halb, ei ole teaduslikku vastust.

Konformsus võib olla vahel halb (kui paneb kellegi purjus peaga autot juhtima), vahel hea (kui takistab järjekorda vahele trügimast), vahel tähtsusetu (kui määrab tennisiste kandma valget riietust).
Individualistlikes Lääne kultuurides, kus teiste survele järgi andmist ei imetleta, omab termin konformsus negatiivset hinnangut.
Samal ajal piirkondades, kus kogukond on väärtuslik (nagu Aasia, Aafrika, Lõuna-Ameerika), konformsus on aktsepteeritud.
Teistega koos kulgemine ei ole nõrkuse, vaid sallivuse, enesekontrolli ja küpsuse tundemärk.
Võib vist öelda, et konformsus ei ole üleni halb ega üleni hea.
Tuleks lihtsalt tasakaalustada oma vajadused iseseisvuse ja kuuluvuse, oma individuaalsuse ja sotsiaalse identiteedi järgi.

Katsed  Sherifi katse  Ühe esimestest konformsuse ehk mugandumise uuringuist tegi Sherif, kes näitas, kuidas ebamäärases olukorras katseisikud võtsid omaks teiste inimeste hinnangud.
Sherif kasutas autokineetilist efekti  - taju illusiooni, mille korral liikumatu valguspunkt näib pimedas liikuvad - ja palus katseisikuil hinnata, kui palju punkt liikus.
Individuaalselt testitud isikud andsid suuresti varieeruvaid vastuseid, aga teistega koos testituina lähenesid nende vastused üksteisele ja kujunesid välja "grupi normid".
Enamgi veel, katseisikud hoidsid nendest grupi normidest kinni ka siis, kui nad jälle üksinda olid.

Asch’i katse  Aga Asch leidis aastal, et katsealused annavad pigem teistega kooskõlalisi vastuseid.
Aschi uurimuses oli ülesandeks hinnata, missugune joon kolmest oli etalonjoonega ühepikkune, ja oli täiesti ilmne, milline oli õige vastus (vt joonis: 1).
Katseisikkuulus "käsilaste" grupi koosseisu, kes andsid meelega valesti vastuseid.
Grupi liikmed vastasid kindlas järjekorras ja tõelise katseisiku järjekord oli viimaste seas.

Asch leidis, et ühel juhul kolmest annavad katseisikud sama vale vastuse kui " käsilased".
Ainult 24% katseisikuist ei mugandanud oma hinnangut teiste omaga üheski katses.
Kuid oli selge, et kõik katsealused teadsid, milline oli õige vastus, sest Aschi poolt läbi viidud kontrollülesandes, kus katseisikud oma vastused individuaalsest üles kirjutasid, olid vead väga haruldased.

Milgrami katse  Milgram alustas küsitlusega avalikkuse ning elukusteliste psühhiaatrite ja psühholoogide hulgas, küsides, kas nad usuvad, et tavalised inimesed annaksid psühholoogilise eksperimendi osana teisele inimesele tapvaid elektrilööke.
Peaaegu iga küsitletu vastas, et enamik inimesi keelduks.

Järgmisena värbas Milgram hulga katseisikuid, pannes kuulutuse kohalikku ajalehte.
Eksperimentide seeria algul öeldi, et tegu on õppimiskatsega, ja tutvustati veel üht "katseisikut", kes tegelikult oli eksperimentaatori abistaja.

Siis tõmbasid nad loosi, kes saab "õpetajaks" ja kes on "õpilane", aga tõeline katseisik sai alati "õpetajaks".

Õppija viidi teise ruumi ja seoti rihmadega tooli külge.
Õpetajal paluti istuda suure puldi ette ja lugeda ette sõnade loetelusid ja kui õppija andis vale vastuse käsiti õpetajal anda elektrilöök.
Iga järgmise vea korral pidi elektrilöök eemisest tugevam olema.

Milgram leidis, et kõik katsealused läksid kuni 300 voldini ja 63% läks lõpuni välja, hoolimata oma vastumeelsuse  väljendamist, et teine surra võib.

Kasutatud kirjandus  1.      Hayes, N. Sotsiaalpsühholoogia alused.
Tallinn: Külim, 2002.

2.      Bachmann, T. , Maruste, R. Psühholoogia alused.
Tallinn: Ilo, 2008