Eesti teaduskeele konverents              Kokkuvõte     4. detsembril 2009 toimus Tallinna Ülikooli  I Eesti teaduskeele konverents.
Konverentsi alustas avasõnadega TLÜ teadusprorektor Mats Estonius.
Ta rääkis eesti teaduskeele arengukavast 2010-2014, andis lühikest ülevaadet arengukava viiest prioriteedist.
Tema sõnades, peab see aitama teaduskeelt arendada ja kindlustada hariduses, eriti kõrghariduses.

Prioriteediks on ka teadus ja arendustegevuse kasv ülikoolis.
Selleks, et eesti teaduskeele uurida on loodud Tallinna Ülikoolis teaduskeele keskus.

Kui avasõnad olid juba öeldud, hakkasid oma ettekandeid esitama konverentsi osalejad.
Henn Käämbre (TÜ Füüsika Instituut) ettekanne oli pühendatud füüsikalistele terminitele ja nende kasutusele, samuti ka termini loomisele.
Oma ettekandes põhines ta 1995. aastal kirjutatud artiklile Habent suua fata verba.
Henn Käämbre arvates, terminite loomine peab arendama teadust ja see on üsna keeruline protsess, sellepärast et termin peab olema täpne ja selge.
Termini loomiseks kasutatakse inglise-eesti segakeelt, samuti ka liitsõnu.
Niimoodi oli loodud sõna "resolutsioon" (inglise-eesti segakeel), mis tähendab eritusvõimet, lahutusvõimet.
Ettekandes räägiti sellest, et igas valdkonnas on oma eriline terminikasutus.
Meditsiinis kasutatakse palju terminoloogiaid, teaduskeeli.
Näiteks keel, milles kirjutatakse teadusartikli või keel, milles räägib arst oma patsieendiga.
Teine ettekandja Helena Uleksin (TÜ Eesti ja üldkeeleteaduse Instituut) keskendus teemale "Piirkonnaspetsiifika oskussõnavaras muusikaterminoloogia näitel".
Oma ettekandeks valis ta just sellist teemat seetõttu, et olid juba tegelenud muusikaterminoloogiaga ja keskendus sellele uurimusele.
Oli palju räägitud piirkonnaspetsiifikast ja selle põhjustest, mis mõjutavad terminikasutusele ja loomisele, samuti terminikasutuse probleemidest.

Piirkonnaspetsiifika on seotud konkreetse piirkonna ja sealse rahva ning kultuuriga.
Selle määratluse põhjusteks on helilooja tähtsus, muusika funktsioonid ja muusika päritolu.
Helena Uleksini arvates, tuleb mõtestatult ja ettevaatlikult kasutada termineid, sellepärast et võivad olla:  ·       lähedased mõisted ja erinevad terminid;  ·       sarnased mõisted ja sarnased terminid;  ·       lähedased mõisted ja sarnased terminid;  ·       erinevad mõisted ja sama termin.

Taivo Univer (Eesti Maaülikool) rääkis teemal "Pomoloogia on eestikeelses trükisõnas sajandivanune".
Ettekanne tugines pomoloogia arengule läbi ajaloo.

Terminit pomoloogia võttis kasutusele kultuuritegelane ärkamisajal Jaan Sphul.
19. saj lõpul ja 20. saj esimesel kümnenditel pomoloogia oskussõnavara tugines peamiselt saksa ja vene keelele.
Eesti keelseks kujundati välja pomoloogia oskussõnavara 1925. aastaks.
Konverentsil esitasid ettekannet Raino Kalle ja Renata Sõukand (Department of Folkloristics Estonians Literary Museum).
Ettekanne oli  keskendatud etnobotaanikale ja selle teaduskeele vajaduslikkusele.
Tänapäeval etnobotaanika on vähem uuritud  ja vastav sõnavara puudub.
Taimi õpetatakse tundma läbi konkreetse näite: milleks kasutatakse, kuidas välja näeb jne.

Etnobotaanika taimenimetused on rohkem rahvapärased kui ametlikud.
Esinejate sõnades, tekitab see probleeme, kui hakatakse botaanikat õppima, sellepärast et erinevates rahvades, linnades taime nimetused võivad olla erinevad.