Tallina Ülikool  Sotsiaalteaduskond  Psühholoogiaosakond                       Kiusamine koolis: kas ohvri enda probleem?

Essee                                         Tallinn, 2009               Sisukord  Sisukord.
2  Sissejuhatus.
3  Koolikiusamine: kas ohvri enda probleem?
.
3  Koolikiusamise mõiste.
3  Miks lapsed ei räägi enda probleemidest?
.
4  Keda mõjutab koolikiusamine?
.
5  Kes ja kuidas saaks kooliusamise probleemi lahendada?
.
5  Kokkuvõte.
7  Kasutatud kirjandus.
8         Sissejuhatus  Kogu maailmas on teadvustatud kiusamisest tulenevaid probleeme.
Ka Eestis on koolikiusamine saanud aktuaalseks ja tõsiseltvõetavaks probleemiks.
Paljud uurimused näitavad, et peaaegu iga laps puutub koolis kokku selle probleemiga: kas kiusaja, ohvri või kõrvalseisja rollis.
  Väide, et selline nähtus kuulub suurekssaamise juurde, ei ole õigustatud.
Koolikiusamine on probleem, millega tuleb tõsiselt tegeleda.
See ei lähe ise mööda.
Vaid võib aastatega süveneda ja viia isegi traagiliste tagajärgedeni.

Hiljuti Soomes läbi viidud uurimus näitas, et nii kiusajad kui nende ohvrid kogevad täiskasvanuna sagedamini liigset ärevust, depressiooni ja muid vaimse tervise probleeme ning neil esinevad ka enesetapu mõtted (vt Sourander 2009).Varasemad uuringud on näinud, et kiusamise ohvrid kalduvad olema madalama enesehinnanguga, nad on ebakindlad, ülitundlikud ja enesessetõmbunud (vt Berthold & Hoover 1999; Craig 1998; Olweus 1995 jt).
Need uuringud näitavad, et inimene ei koge koolikiusamisest midagi positiivset.
See tõestab, et koolikiusamine on probleem.
Aga kes peab seda probleemi lahendama?
Kas kiusamise ohver saab ise sellega toime tulla?
Kas koolikiusamine ongi kiusamise ohvri enda probleem?
Oma essees püüan leida vastuseid nendele küsimustele.
Teema käsitlemisel toetun peamiselt Keith Sullivani raamatule "Kiusamine koolis" ja Kristi Kõive töödele.
Esse koosneb neljast alaosast, millest esimeses käsitlen koolikiusamise mõistet, teises seletan, miks õpilased ei taha rääkida oma probleemidest ning kas see tähendab, et nad peavad kiusamisega üksinda toime tulema.
Kolmandas osas kirjeldan seda, keda ja kuidas mõjutab ning neljandas keskendun probleemi lahedamisvõimalustele.

Koolikiusamine: kas ohvri enda probleem?

Koolikiusamise mõiste  Arvan, et koolikiusamisega seotud teemat ei tohi käsitleda seda mõistet  defineerimata.
Igaüks meist on muidugi kuulnud sellest nähtusest ja tõenäoliselt on igaüks meist seda ka kogenud.
Aga kõik ei tea, mida kiusamine endast tegelikult kujutab.
 Ega igasugune vägivaldne käitumine ole kiusamine.
 On tähtis, et igaühel oleks  õige ettekujutlus sellest, mis on koolikiusamine.
Seega tuleks alustada koolikiusamise definitsioonist.
Kiusamine on ühe või mitme inimese negatiivne ja sageli agressiivne või manipuleeriv tegu teise inimese suhtes teatud aja jooksul.

Kiusamine on väärnähtus ja põhineb jõudude ebavõrdsusel[1].

Kiusamiseks ei saa lugeda seda, kui kaks võrdset partnerit (näiteks sõbrad) omavahel jõudu katsuvad, nt müravad või sõbralikult nalja viskavad ja teineteist nöökivad.
Tuleb selgelt vahet teha, mis on ja mis ei ole kiusamine.

Tegelikult on kiusamist  väga raske ära tunda.
Selle varjatud olemuse tõttu.
Tihtipeale ei teata  kiusamise ohvrid kellelegi oma probleemidest.
Ka täiskasvanud võivad soodustada koolikiusamist.
Näiteks mõned õpetajad ise kiusavad õpilasi, solvates neid või karjudes nende peale; peaaegu viiendik õpilastest on kogenud õpetajapoolset kiusamist (Kõiv 2006).
Eriti tugevalt aitavad kiusamisele kaasa nn eneseimetlejast õpetajad-staarid.
Nad tahavad olla noorte õpilaste seltsis omad ja seega püüavad teha kõik selleks, et oma populaarsust tõsta.
Sellised õpetajad tahavad olla tähelepanu keskpunktis.
Nad määravad tihti ise ohvri ja õhutavad teisigi kiusamises osalema.
Tahaks rõhutada, et ohver on määratud olema ohver.
Ta ei ole süüdi selles, et õpetaja hakkab teda narritama või solvama.
Tihtipeale on need õpetajad heades suhetes kooli juhtkonnaga ja kolleegidega, mis tähendab, et nendega on peaaegu võimatu võidelda.
See teeb olukorra raskeks.
Sellisel juhul võivad sekkuda lapsevanemad.

 Miks lapsed ei räägi enda probleemidest?

Uuringud näitavad, et õpilased ei taha erinevatel põhjustel rääkida oma probleemidest.
Nad kardavad, et kiusamine läheb siis hullemaks.
Mõned lapsed tahavad ise oma probleeme lahendada, teised jälle peavad ise ennast kiusamises süüdi olevat ja kardavad, et keegi ei saa neid aidata, kuigi nad tahavad olla teistega võrdsed jne.
 Kas ohvrite vaikimine on põhjus, miks vanemad ja õpetajad ei võitle koolikiusamisega?

Kas siis nii peabki olema, et ohver peab ise tegelema oma probleemiga?
Kõige lihtsam on vastata, et ohvrid on ise süüdi selles, et neid ei aidata.
Keegi täiskasvanutest ei tule selle peale, et tuleb ka endal ringi vaadata.
Kas siis peakski üks väike inimene, kellel puudub elukogemus ja kes ei oska veel oma probleeme lahendada, võitlema üksi oma kiusajaga?
Muidugi mitte.
Kui laps ei ütle kellelegi mis temal viga on, siis ei tähenda see, et ta ei vaja abi ja ei oota seda.
Õpetajad, lastevanemad ja teised koolitöötajad ning õpilased peaksid tähelepanelikumad olema.
Kui nad märkavad, et laps on muutunud, et ta ei käitu nii nagu tavaliselt, siis võiks sellele tähelepanu pöörata ja uurida, kas tegemist on kiusamisega.
Tuleks vaadata, kas lapsel on sõpru, kellega ta suhtleb, kas tal on probleeme õppimisega, kas tal esineb äärmuslikke meeleolukõikumisi, kas ta ei ole endassetõmbunud või õnnetu jms.
Klassiõpetaja ja lapsevanemad on need inimesed, kes tunnevad last.

Seega ei ole neil raske aru saada, kas tal on probleeme või mitte.
Seda ei pruugi olla kõikides peredes ja kõikides klassides, aga ikkagi tuleks olla tähelepanelik.
Keda mõjutab koolikiusamine?

Tuleks silmas pidada, et kiusamine ei mõjuta ainult kiusatavaid, vaid ka teisi inimesi.
See näitab, et koolikiusamine ei ole  ohvri enda probleem.
Kool on kindel sotsiaalne keskkond, kus kõik inimesed on omavahel seotud ja mõju kollektiivi ühele liikmele avaldubka teiste suhtes.
Kiusamisel öeldakse olevat lainefekt (Sullivan 2000): kiusamise all kannatavad ka ohvri vanemad, õed ja vennad ning teised lähikondlased.
Vanemad ja perekond on kiusamise sekundaarsed ohvrid.
Nad on muidugi vihased ja jagavad lapse valu.
Informatsioon koolikiusamiset levib kiiresti.

See tähandab, et ka teised kaasõpilased saavad teada, et nende kool ei ole turvaline koht.
Nende vajadusi ei rahuldata ning see võib viia selleni, et lapsed jõuavad järelduseni, et maailm ongi ohtlik ja ebaturvaline.
Seega võib üks kiusamisjuhtum koolis tekida ebaturvalisuse tunnet mitte ainult ohvril, vaid ka kõikidel teistel inimestel, kes on kooliga seotud.
Järelikult võib väita, et koolikiusamine ei ole ainult ohvri probleem.
Sellega peaks võitlema terve kool.

Kes ja kuidas saaks kooliusamise probleemi lahendada?

Kes ja kuidas saaks koolikiusamise probleemi lahendada ja kiusamise ohvrit aidata?
Esiteks muidugi kool, sest kõik õpilased peaksid ennast koolis turvaliselt tundma.
Mis tuleks selleks teha?
Koolikiusamise uurijad on ühel meelel selles, et tõhusaim viis kiusamisele vastu astuda on rakendada kiusamisvastast tegevuskava[2].

Selle strateegia edu aluseks on kooliga seotud inimeste kaasamises kiusamist takistava programmi väljatöötamisel ja ellurakendamisel.
Teiste sõnadega, kogu kool peab tegutsema koos.
Õpetajad, õpilased, juhtkond, koristajad, sööklatöötajad jt - kõik tegutsevad üheskoos koolikiusamise vastu.
Direktor ja kooli juhtkond ei pea ise probleemiga tegelema, aga nad peaksid olema probleemiga kursis ja kõikide meetmetega toetama kiusamisvastast programmi.

Õpetajad ja õpilased mängivad kõige olulisemat rolli tegevuskava elluviimisel.
Pedagoogid peaksid tegema kõik selleks, et laps ei kardaks öelda, et teda kiusatakse või et ta nägi kuidas kedagi kiusat.
Samas oleks kasulik, kui õpetaja seletaks õpilastele, mis on koolikiusamine ja kuidas sellega toime tulla.
Õpilased peaksid olema teadlikud ka sellest, kuidas nende koolis  kiusamisega võideldakse.
Nad  võiksid ka ise kiusamisele vastu astuda.
On arusaadav, et lapsed kardavad kiusamise ohvriks saada.
Aga kui nad taipavad, et terve kool toetab neid, et kõik õpetajad ja koolitöötajad on nende poolt, siis tunnevad nad ennast turvaliselt ja ei karda ise ohvriks saada.

Tihti  esinevad õpilased kõrvalseisja rollis.
See ei ole halb, kuid nende passiivsus võib mõjutada negatiivselt kiusamise probleemi lahendamist.
Seega tuleb õpilastele seletada, mis tagajärjed võivad olla nende loidusel ja ükskõiksusel.
Teiseks peaksid lapsevanemad võitlema koolikiusamisega.

Selleks tuleks oma lastele rohkem tähelepanu pöörata, nedega rääkida ja uurida, kuidas neil koolis läheb.
Kui vanemad saavad teada, et nende last kiusatakse, siis peaksid nad kohe kooli poole pöörduma.
Selleks peavad nad kõigepealt üle saama oma hirmust ja nördimusest ülekohtu suhtes.
Selleks peavad nad oma last usaldama.
Isegi kui koolis öeldakse, et asjad on teistmoodi, kui laps räägib.
Tihti reageerib kool sellistele kaebustele nii, et hakkab süüdistama last, öeldes, et ta on ise süüdi või väites, et laps on tegelikult ise kiusaja.
Vanemad peaksid olema huvitatud oma lapse heaolust ja võitlema tema õiguste eest.
See annab lapsele kindlustunnet.
Isegi kui kool ei hakka midagi ette võtma, ei tunne laps siis ennast enam üksikuna.
Kolmandaks võib koolivägivalla vastu võidelda dimplomeeritud spetsialist, nt nõustaja või koolipsühholoog.
Erinevad psühhoteraapiad võivad olla tõhusad kiusamise ohvri  aitamisel.
Tihti vajab ka kiusaja psühholoogilist abi.
Psühholoogi konsultatsioonile peaks saatma nii kiusajad kui ka kõrvaltseisjaid.
Tuleks uurida nende hirme, hoiakuid, arvamusi ja teha oma järeldusi.

Neljandaks võib koolikiusamist ennetada riik.
Kui ühiskond on teadlik probleemist ja see tekitab inimestes ebakindlustunnet, siis peaks riik sekkuma.
Haridusministeerium, lastekaitse liit ja teised riigiasutused hakkavad mõtlema probleemist alles siis, kui on toimunud mingi äärmuslik ning traagiline juhtum.
Ma arvan, et kiusamisprobleemi tuleks ennetada, mitte tegeleda selle lahendamisega.
Uuringud näitavad, et kiusamise ohvriteks saavad tihtipeale hariduslike erivajadustega (HEV)[3] õpilased.
Need lapsed ei ole võimelised ennast kaitsma ja nad võivad ise käituda viisil, mis teeb nad sallimatute eakaaslaste rünnakute ohvriks.

Sellised lapsed on tihti tõrjutud ja neid alandatakse ning naeruvääristatakse (Whitney& Smith & Thompson 1994).
Selleks, et HEV-õpilasi koolis ei rünnataks, peaks neil olema oma kool, kus nende vajadused on rahuldatud ja kus nendega käitutakse kui inimestega.
Seega arvan ma, et kaasava hariduse[4] idee ei ole kõige parem.
Riik võiks aidata majanduslikult kiusamise probleemi lahendada.
Tuleks anda raha õpetajate ja vanemate koolitamiseks, spetsialistide kutsumiseks välismaalt, seminaride organiseerimiseks, uute õppekavade ja programmide koostamiseks.
Tahan rõhutada, et riik saaks teha palju kiusamise probleemi ennetamiseks ja traagiliste juhtumite vältimiseks.

Kokkuvõte  Kokkuvõteks tahaks öelda, et kiusamine ei ole kiusamise ohvri enda probleem.
See haarab kõiki inimesi, kes on seotud kooliga.
 Sellest tuleneb, et kool peaks tegelema kiusamise probleemiga.
Selleks on olemas erinevad meetemed, aga kõige tõhusam räägitakse olevat ülekooliline kiusamisvastane tegevuskava.
Sellise programmi edu aluseks on, et kõik kooliga seotud inimesed kaasatakse kiusamise kui nähtuse määralemisse ning kõik nad osalevad ka kiusamist takistava programmi väljatöötamisel ja ellurakendamisel.
Samas polekoolikiusamine ainult kooli probleem.
Sellest võib saada ka ühiskonna probleem, kui ohver teeb suitsiidi katset või tal tekivad psüühikahäired jms.
Seega tuleks koolikiusamisega tegeleda nii kooli kui ka riigi tasemel.
Teoreetiliselt võib koolikiusamist võita, kuid kas see ka praktikas võimalik on?
..

          Kasutatud kirjandus  Sullivan, K. & Clearly, M. & Sullivan, G. 2004.
  Kiusamine koolis: mis see on ja kuidas sellega toime tulla?
Tartu: AS Atlex.

Kõrgesaar, J. 2002.
Sissejuhatus hariduslike erivajaduste käsitlusse.
Tartu: TÜ Kirjastus.

Kõiv, K. 2006.
Kiusamine koolis - probleemi mitu tahku.
http://www.
hot.
ee/oravapk/failid/Kiusamine%20koolis.
rtf (29.
11.
2009).

Kõiv, K. 2007.
Sekkumine koolikiusamise korral - mõju kiusamise ulatusele.
http://www.
lastekaitseliit.
ee/public/kristi_kiv_sekkumine_koolikiusamine_2007.
pdf (26.
11.
2009).

Kilkson, T. 2008.
Koolikiusamine pole paratamatus.
http://www.
koolielu.
ee/pages.
php/0710,20067 (28.
11.
2009).

Norton, A. 2009.
Schoolyard bullies, victims have problems later on.
http://www.
reuters.
com/article/healthNews/idUSTRE5874IB20090908 ( 29.
11.
2009).

            [1] Sullivan, K. & Clearly, M. & Sullivan, G. 2004.
  Kiusamine koolis: mis see on ja kuidas sellega toime tulla?
Tartu: AS Atlex      [2] Antud programmi kiusamise vastu võitlemiseks töötas välja Dan Olweus (1993) ja seda arendati edasi Sharp & Smith (1994)      [3] HEV- kooliealiste laste õpikeskkonna tavasuutlikust ületavad vajadused, mida on raske rahuldada harjumuspärasel ja kergesti kättesaadaval viisil (vt Kõrgsaar 2002).

[4] Kaasav haridus - märgistamise vältimist propageeriv suund hariduses.