Selle pärast, et minu uurimusprojekti teema on seotud õppimisega ning õpetamisega, pean tähtsaks töö alguses defineerida õppimise mõistet ning arutleda lühidalt ka erinevate õppimisteooriate üle, mida ma võtan uurimuse teoreetiliseks taustaks.
Õppimist on võimalik defineerida erinevatest vaatenurgadest lähtudes.
Ome töö raames vaatlen õppimist kui protsessi, kus kogemuse vahendusel kujunevad suhteliselt püsivad muutused tegevusvõimes (Krull, 2000, lk 180).
See tähendab, et välismaailmast saadud kogemus muudab inimese psüühikalist võimet.
Me ei saa hinnata seda, kas õppimine on toimunud või mitte ainult analüüsides seda, kuidas inimene vastab küsimusele, või lahendab ülesande.
See on sisene protsess.
Selle pärast osutabki definitsioon muutustele tegevusvõimes.
(Krull, 2000)    Nagu saime aru ei ole õppimine lihtne protsess.
Selle pärast ei ole võimalik seda kirjeldada ühe kõikehaarava mudeliga ning peeta ühe õppimisteooriat õigeks.
Järgmistes peatükkides kirjeldan neid lähtekohti, mida pean tähtsateks õpetamismeetodite käsitlemiseks.
Need on: biheivioristlikud ning kognitiivsed õppimisteooriad, milledest võib eraldi välja tuua sotsiaalseid õppimisteooriaid.
(Gage & Berliner, 1998; Krull, 2000; Butterworth & Harris, 2002).
Oma töö raames pööran kõige rohkem tähelepanu sotsiaalsetele õppimisteooriatele, selle pärast, et otsin õppemeetodite seoseid mitte õpiedukusega vaid õpilaste enesehinnangu ja huviga kooli vastu.
  Arvan, et just need õpetamismeetodid, mis eeldavad endas inimeste vahelisi interaktsioone, mõjutavad laste enesehinnangu positiivselt ning motiveerivad neid koolis käia.

Kuid ei jätta ma teisi õppimisteooriaid tähelepanuta, sest lapse enesehinnangu areng on tihedalt seotud lapse kognitiivse arenguga, ning õppemeetodite hindamiseks tuleks arvastada kõike apsekte.

Biheivioristlikke õppimisteooriate lähtekohast on õppimine keskkonna stiimulite fikseerimine ning õpitud reageering sellele.

Pavlovi, Thorndike’i, Skinneri ja teiste biheivioristide uurimused näitavad, et lapse tahe ja suutlikus õppima on tingitud välisest keskkonnast saadud stiimulitest (nt õpetaja sõnad, naeratus, hinded jms).(Krull, 2000) Sellisest lähtekohast on õppemeetodite hindamisel tähtis see, et õpetaja annab õiget ning objektiivset tagasisidet, kiidab, kui õpilane teeb õigesti ja karistab kui teeb valesti.
Arvan, et iga õpetamismeetod sisaldab endas mingit tagasisidet, kuid mitte alati õigekohast ja objektiivset.
Seega arvan, et hinnata tuleks mitte ainult seda, kas tagasiside esineb või mitte, vaid suuremal määral seda, milline see on.

Kognitiivsete õppimisteooriate lähtekohast on õppimine allik inimese sisemist aktiivsust.
Piaget oli see, kes esimesena pakkus sellist vaatenurka ning tema teooria sai algpunktiks kognitiivsete õppimisteooriate ilmumiseks.
Piaget’ teooria järgi toimub laste vaimne areng kvalitatiivselt erinevate vaimse tegevuse astmete järgnevusena.
(Krull, 2000, lk 105) Mõned sama suuna teadlased, nt Bruner ja Võgotski, ei nõustu aga Piaget’ga paljudel aspektidel.
Bruner nt on kindel, et õppimine toimub  kõige paremini suunatud avastusprotsessina.

(Krull, 2000, lk 282) Võgotski näeb keskkonna suuremat rolli lapse arengus, kui füüsilst küpsust.
Tema lähtekoha võib nimetada sotsiaalseks õppimisteooriaks.

Arvan, et Bruneri ning Võgotski teooriatele baseeruvad õpetamismeetodid on kõige effektiivsemad õpilaste huvi kooli vastu tõstmiseks ja adekvaatse enesehinnangu kujunemiseks lastel.
Sellest aga järgmistes peatükkides lähemalt.