Missugused      majanduslikud-kultuurilised tegurid andsid 1970ndatel põhjust Eesti NSVl      tunda end NSVL "lähisvälismaana"?
L. Laiuse mängufilm      "Libahunt" - kas Teie arvates ajaloodokument või ühiskonnakriitika?
Miks?

1. 1970-ndatel hakkas Eestis arenema kultuurielu.

Tähtsal kohal oli Eesti televisioon.
Hakatakse näitama oma filme.
Esimesed filmid olid vene režissööride abil tehtud.
Eestis oli populaarne huumorifilm.

Õitsesid ka multufilmid (need olid sarnased ameerika multufilmidega).
Järjest rohkem ilmusid uued saated.
Need olid peamiselt muusikaga seotud, siin esines palju lapsi, olid spetsiaalsed saated.
Olid ka ajaloolised saated, nt: "Täna 25 aastat tagasi".
Seda perioodi kirjanduses iseloomustab esialgu luule, pärast-proosa.

Eestlastele sai kättesaadavaks väliseestlaste kirjandus.
Tihenesid kontaktid väliskirjandusega.

1970 aa.
- korraldati I Dzässi Festivall.
Sealt said tuntuks mõned heliloojad.

Hakatakse baletti näitama.
Pärts - rahvusvaheliselt tuntud klassik.

Tallinna elanikud said vaadata Soome TV.

Välismuusika polnud soovitav → eestimuusika õitses.

Eestisse ehitati palju näitemajandeid.
Need olid nagu "miniriigid" - siin oli kõik, mis inimesel oli viga.
Eestis hakkasid ilmuma luksuskaubad (külmkapp, auto) Võis osta neid järelmaksuga.

Ehitati Balti soojuselektrijaama (BSEJ).
Siin töötasid valdavalt venelased, eestlased ei tehtnuud.

Kodune tehnika sai populaarseks.

Siin Eestis on meri, see on nagu pääs läänte.

2. Minu arvates "Libahunt" on rohkem ajaloodokument.
Võib-olla see on ainult minu arvamus, aga mulle tundub, et see Libahunt on üskkõik, mis inimene tol ajal.

Arvan seda, et iga inimene võis olla sellises olukorras: üks inimene seisab vastu ühiskonnale.
Sellel ajal propageeriti absoluutselt võrdsust.
Kõik peavad olema sarnased.
Filmis on näidatud üks inimene, kes ei saa minna vastu teistele, see pole võimalik.
See tähendab pead olema nagu kõik teised või eraldi ühiskonnast.