1.
1960. aastate nn.
sulaperioodi Eesti kultuuri üldiseloomustus.

2. Ei aima kauge Korea ega Hiina sest/ paelast me Balti pealinnade vahel,  aga nii Toompealt kui Gediminasest Moskvale sisendab hirmu see ahel!

Millisest sündmusest kõneldakse P. Aimla luuletuses?
Millal see toimus ja mida see Balti riikide jaoks tähendas?

3. Eesti aja- ja kultuurilugu filmis (esmajoones loengutes vaadatud filmide põhjal).

1. Sulaperioodil oli Venemaal võimul Hrushtshov, kes oli veidi liberaalsemate vaadetega ning seega ühiskond muutus liberaalsemaks.
See mõjutas ka Eestit ja meie kultuuri.
Tsensuur pehmenes ja ühiskonnas valitsesid optimistlikud meeleolud.
el ajal tuli kultuuris peale uus põlvkond loomeinimesi - nad ei olnud nii rängalt tunda saanud Stalinismi võimu, vägivalda, ebademokraatiat.
See uus põlvkond vaatas tulevikku, nägi tulevikku heldena, nad olid optimistlikud ning täis elutahet, elurõõmu.
Nad ei järginud niivõrd sotsialistliku-realismi jooni, vaid pigem otsisid kontakti läänega ning põliste Eesti traditsioonidega.
Peale tuli nö.
kassetipõlvkond: Runnel, V. Luik, E. Niit, J. Viiding, M. Unt, M. Traat jt.
Kuna tsensuur oli nõrgenenud, siis muutusid raamatute süzheed - otsiti harmoonilist inimest, peeti lugu puhtast loodusest, isegi kritiseeriti ühiskonda, ühiskondliku korda, püüti siseneda inimese psüühikasse ja analüüsida seda.
Ma arvan, et selle aja kirjanikud aitasid palju kaasa ühiskonna muutmisele, inimesed muutusid avatumaks lugedes neid raamatuid, nähti ju, et nendest asjadest võib juba veidi avalikult uttu teha.
Luules viljeldi enim vabavärssi - M. Under.
Muusikas tuli esile dodekafoon.
Tuntumad muusikud A. Pärt, Sink, Rääts.
Muidugi tuli Eestisse ka läänelikku kirjandust ja muusikad - The Beatles, E. Presley.
Samuti oli märgata veidi ka hipi kultuuri.
Tegutses ka keeleteadlane P. Ariste, kes uuris ja arendas eesti keelt, ajalugu uuris Moora, kes ka oli etnograafia teaduse taastaja.
Kunstiajaloos tegi edusamme Raam.
Samuti hakati tegelema ka moodsate teadusharudega - küberneetika, psühholoogia, sotsioloogia.
60ndate kultuuri kutsuti ka kuldseteks 60ndateks - ühiskonnas toimus ju areng paremuse poole.
Kunstis tõusid esile - Keskküla, Arrak.
Samuti käidi palju teatris, kinos.
Filmid "Viimne reliikvia" (1969) linastus, "Kevade" samuti.
Kokkuvõttek 60ndad oli väga soodne aeg kultuurile.

2. See luuletus räägib ilmselgelt Balti ketist.
Balti kett ju moodustati 3 Balti riigi vahel - inimesed hoidsid käsi-käest - ~ 600 km inimkett.
See moodustati 1989.
asta 23. augustil, mil sai mööda 50. aastat MRP-st.
Balti riikidele oli see väga tähtis - nad näitasid endid "maailma areenil", näitasid, et neil on tugev soov saada iseseisvaks ega soovi mitte sõda, vaid vabadust rahumeelsel teel.
Balti kett ühendas inimesi ja üha selgemaks sai see, et koos suudetakse palju korda saata.
Arvati, et Balti kett oli emotsionaalselt väga tähtis - see muutis inimeste suhtumist oma riiki ning samuti välisriigid tunnetasid ja nägid seda.

3. 60ndatel linastus palju Eesti filme - "Kevade", "Viimne reliikvia", "Libahunt".
Kajastatakse selleaja inimesi, elu, ühiskonda.
"Kevades" veel eriti eestlase loomust ning probleeme, kooli elu.
60ndatel oli tähtis rezhisöör Komissarov.
Eesti "filmimaailm arenes / areneb jõudsalt".
Samuti linastus film "Ukuaru" - jällegi eesti olu.
"Nipernaadi" - Gailiti raamatu põhjal - eesti inimene, rännu kihk, maaelu, meri, inimsuhted.
Muidugi ei saa välja jätta dokumentaalfilme, nt Mark Soosaare filmid Need on täitsa elust enesest - kajastab Eestit, aga samuti ka Eesti sugulasrahvad ja nende kultuuri.
Samuti väga tähtis film "August 1991" - minu isiklik lemmik - emotsionaalselt väga tähendusrikas, rahvast ühendav, iseseisvus - meeleolu loov film.
Arvan, et Eesti filmid on väga tähtsad, kuna nendes kajastub ajalugu, vanad eestlased ja olu.
Eestlased on alati filmi ainet saanud elust enesest.
Eesti film on kui ajaloo-allikas!